Me tegime seda jälle!

Üks teekond on jõudmas lõpule, sest eesmärk on ju täidetud – me elamegi juba nädalakese kollases majas. Jäime ööbima ja siis sujuvalt ka elama, hehe. Samas on minu jaoks algamas kohe jälle ka uus teekond (mulle vist meeldib teel olla?) – sellest korterist siin tuleb ju kodu kujundada. See on see parim osa, ma leian.

Vahepeal on mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik. See, et sellisest rääbu-aadu kohast on järsku (nagu üleöö) saanud sirgete valgete seintega kaunitar. Need lihtsalt ei saa ju üks ja sama koht olla, see pole võimalik. Kuidas on nii, et alles toppisin siin köhides villa seina ja järgmisel hetkel istun juba köögilaua taga ja kirjutan. Kusjuures see vill on siin samas seina sees, mu käeulatuses. Nii sürreaalne. Me tegime seda jälle. Ehitasime endale kodu. How hard can it be, right? 

Habemik vannub, et eluilmaski enam. Ei imesta. Isiklikult arvan, et nende mitte kunagitega läheb üldiselt teisiti kui tõotatud sai. Äkki ilusas tulevikus, kui seekordne veri ja pisarad unustatud. See lõpp käis ikkagi kuidagi väga äkitsi, et torud said veetud ja põrand sai maha ja köök sai paika ja justkui oli ikka kõik nii tolmune ja räämas, aga tegelikult ei olnud ka. Ehk et kui selle kõige peale süvitsi mõtlema hakata, on see mu jaoks liiga overwhelming, et sellest üldse aru saada.

Veetsime esimese öö siin 1. aprillil. Näh, polnudki mingit aprillinalja, vaid puha tõsine värk. Ühed kotihunnikud ajasid teisi taga, aga magamistuppa mahtus madrats maha ja elu missugune. Vaikselt hakkasime siis asju ära panema ja praeguseks on küllaltki normaalsed elutingimused saavutatud. Kuigi riided on meil enamus veel külapeal, aga koduse inimesena piirduvadki mu vajadused üldiselt teksade ja mõne puhta särgiga. Huvitav on avastada, kui väheste asjadega tegelikult elatud saab. Enamus mu riietest on viimased 8 remondikuud lihtsalt tolmu kogunud. Paneb mõtlema, et mille paganama pärast mul neid üldse nii palju on?! Teiseks, meil pole ka lihtsalt kappe, kuhu oma asju ära paigutada. Kui oleks, siis teeksin oma hilpudele kõva inventuuri ja koliksin väljavalitud uude koju. Garderoobkappide otsingul võtan ma millalgi suve paiku suuna IKEA poole. Kuigi vannituppa oleks meil siiski kaht custom made kappi vaja.

Aga, kus maal me siis praegu oleme? Olgu öeldud, et nipet-näpet on endiselt teha ka, sest sellist “võtmed kätte” lahendust arendaja mulle paraku ei pakkunud. Ehk oleks pidanud paremini valima?! Ok, see oli nali! Võib-olla need nipet-näpet asjad tunduvad kellelegi elutööna, võib täitsa nii olla. Meie jaoks, kes läbi tule ja vee käinud, on need tõesti vaid pisiasjad. Mul on endiselt aknad pesemata, välisuks ehitustolmust pühkimata. Panemata on ukseliistud, osad põranda- ja laeliistud, plafoonid, valgustid. Krohvimata on korstnajalad ning kipsitamata on paarikümne sentimeetri laiune ala korstende ümbruses, kuhu puitlaudist panna ei tohi. Ka ootavad meid kuskil poes metallist liistud mis lähevad nendesse kohtadesse, kus parkett ja keraamilised plaadid ühinevad. Toimetamist on.

Köök on see osa meie elamisest, mis on täiesti valmis. Kuigi! Leiab sealgi nipet-näpet asju teha, näiteks vuugid kaitsevedelikuga üle määrida, kraanikausi ümbrus silikoonida. Söögilauana kasutan üht restaureerimist vajavat hästi vana lauda. Hetkel varjan laudlinaga selle ebatasasusi ja mõtlen, mis sellega ette võtma hakkan. Kas lasta see korda teha või võõbata ise valge kriidivärviga üle?! Toolidest olen varem juttu teinud – lasin neli tooli talvel restaureerida ja tore oli, sest nüüd on kuskil istuda. Pealegi on need toolid minu arvates hästi ilusad ja nende järgi tekkis mul ka idee tulevase värvieelistuse (roosa+mündiroheline) osas.

Elutoa piirkonnas on hetkel kasutusel meiega eelmistest kodudest kaasa rännanud tumehall diivan. Plaan on see kunagi tulevikus suurema vastu välja vahetada, aga eks näis, kas raatsime, võimalik, et eelistame näiteks lennupileteid osta 🙂 Elutoa juurde kuuluvad ka kaks restaureeritud tugitooli, neid näitan kindlasti ka tulevikus. Need pärinevad Habemiku vanatädi majast, mis on nüüdseks edasi müüdud. Tugitoolide näol tahtsin killukest sellest majast ja nende elanikest (keda enam pole) kaasa võtta.

Poisikese toas seisab värvimist ootav voodi, mänguasjakuhi ja liistuhunnik. Ehk et sellest toast annan ülevaate siis, kui seal veidi rohkem näidata on. Meie magamistoas on madrats ja kottide virn – ega sinna rohkem suurt mahugi. Sealse nn roosa värviga olen nüüdseks hästi rahul – põrand ja lagi kuidagi tasakaalustavad seda ning tulemus on täpselt selline nagu soovisin. Enne, kui lage ja põrandat praegusel kujul veel polnud, siis see roosa tundus kuidagi nii domineeriv ja minu jaoks too much. Vahemärkusena lihtsalt ütlen, et 15-aastaselt valisin ma oma toa seinu katma tumeroosa tapeedi. Olen endiselt oma valiku üle väga üllatunud, sest ma pole kunagi teab mis roosa tüdruk olnud, pigem ikka musta armastaja või nii. Kummalisel kombel mulle endiselt meeldib oma vanemate kodu väga roosa tuba. Kuigi siia ma sellist hullust ei soovinud.

Vannituba on meil aga oikuisuur. Isegi mõtlesime korra, et äkki panime suurusega veits üle, aga praegu vaatan, et pesukuivatusrest mahub kenasti ära ja ruumi liikuda jääb endiselt. Vanni kõrvale mahtus Habemik tooliga istuma, kui vannis sulistaval poisil vaja silma peal hoida. Tegelikult pressiks sinna vanni kõrvale vähemalt 4 inimest oma toolidega aega veetma. Ruumipuuduse käes me seega ei kannata. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et oli mul vaja seda musta põrandaplaati maha panna, et sellelt ju iga sodi näha, aga peagi selgus, et see on meile just parim valik. Näiteks siis, kui me Poisikesega vannitoa põrandal kunstiga tegeleme või kui ma küüsi lakkides imelise osavusega potsiku maha pillan. Mustad plaadid ja tumedad vuugid on selliste elujuhtumite korral suur õnnistus. Hirmsasti tahaks lähinädalatel vannituppa peegli ära tellida – sellise, mis täpselt meie mõõtude järgi tehtud. Peegel on meil praegu ka, aga ajutine ja sellisel kõrgusel, et püsti seistes näen oma naba. Abiks seegi. Vannitoast näitan sel korral värskeid detaile, mis mulle endale väga meeldivad.

Tegelikult oleks meil mõned mööbliesemed ära müüa. Need on meie esimese kodu jaoks teha lastud – kõik puhtast saarepuust ja üle õlitatud. On diivanilaud ja üks selline suur kapp, mille peal meil telekas seisis ja mille sees oma väikeses ahiküttega korteris puid hoiustasime. Siis on veel raamaturiiul/kapp. Ma katsun neist pildid teha ja uuel nädalal blogi Facebooki lehele üles panna.

Tegelikult on kõige toreda kõrval ka raskusi olnud. Me alles õpime seda kohta oma koduks pidama. Mu Poisike on mõnel korral koju tulemise osas suurt vastumeelsust üles näidanud. Mis siin väga imestada – kuidas peaks see pooleteisene prauhti tundma, et minu kodu ja mul on siin hea olla. Ja issit ka pole, võib-olla arvab, et issi on mujal “kodus” ja tahab sinna. Teine häda seisnebki selles, et kohe kui Habemik praeguselt reisilt saabub, algavad meie peres nö hüvastijätu nädalad, kui sellised asjad üldse eksisteerivad. Habemik läheb mitmeks-mitmeks kuuks väljamaale ja meie väikese tegelasega jääme omapäi. See on meile kõigile hüpe tundmatusse, eks tuleb võtta päevakene korraga.

IMG_20170408_075245

IMG_20170408_075210

IMG_20170408_075032

IMG_20160518_110345
Enne.

 

Lõpu algus

Ma täna Delfisse pikka postitust ei teinud, aga mõtlesin, et jagan siin ikkagi, mis toimps.

Praegu vaatan ruudulisele paberile kirjutatud nimekirja ja selle pikkusest hoolimata usun, et on täitsa reaalne, et 1. aprillil juba oma tutikas kodus ööbime. Elamiseks seda vist päris nimetada ei saa? Või saab – on see elamine, kui me jäämegi ööbima? Hehe!

Vahepeal juhtus nii, et saime põranda enamjaolt pandud, kui järsku avastasime, et ups, parketti jääb puudu. Olime liiga vähe tagavaraks võtnud. Nii kirjutasingi kohe RM Stuudiosse ja hoidsin pöidlaid, et neil meie parketti natuke ikka alles on. Sain positiivse vastuse ja pakk pandi juba samal päeval teele. Järgmisel hommikul oli parkett käes ja elu ilus. Jälle hästi tore kogemus RM Stuudioga, aitäh selle eest!

Erinevate asjaolude kokku langemisel saime põranda aga alles eile lõplikult paika ja ega jällegi väga suurt laristamist polnud, nii nibin-nabin klappis. Põrandaliistudega oleme mäel – selles mõttes, et kõik on olemas (loodetavasti ikka jätkub) ja ka valgeks võõbatud. Kuivavad praegu ja ootavad seina panemist. Ideaalis tahaks aga enne liistudega mässamist ka põranda üks kord ära õlitada. Mulle tundub, et seda oleks palju mugavam valgete liistudeta teha, aga eks näis, kuidas kulgeb. Ses mõttes, et kui põranda õlitamiseks läheb, siis tahaksime selle kõik ühe korraga ära teha (mitte tubade kaupa) ja siis pole meil seda liistuhunnikut jälle kuhugi seisma panna. Laeliistude osas ka helistati eile, et needki kohale jõudnud – vaja järel käia ja siis värvimisega algust teha. Mõlemad liistud tellisime Puumarketist. Ehk et jah, liistude paigaldus ei ole mingi eriline prioriteet, sest ennegi nendeta mõnda aega elatud. Üle värvida tahaks liistud aga enne sisse kolimist küll, sest Puumarketist saame need naturaalsel kujul – nii on tunduvalt odavam, värvitud liist maksab juba 10+ eurot 2,2 or something meetrit.

Täna tuli ka plaatija ja tegi köögi tagapinna, ahjualuse ja korstnaümbrused korda. See valge kalasaba köögi taga on VAU! Nii tore, et me lõpuks ikka selle kasuks otsustasime! Määravaks osutus minu jaoks see, et meie köögikappide vahe on 55 cm – see tähendab, et kui oleksime 10×20 mõõdus plaadid ikka nn metroostiilis ladunud, siis tulnuks meil ülemise/alumise rea omad pooleks lõigata. See aga oleks minu arvates kogu asja täiesti jamaks teinud. Nii, et kalasaba it is. Natuke häirib mind, et ühes ääres läksid väiksed killukesed (plaadi nurgad) kasutusse, aga tänu sellele jookseb muster igal pool kokku ka. See on väike asi ja ei paista tegelikult üldse kuidagi silma või nii. Hullult rahul võime aga oma plaatijaga olla küll! Tõeline leid. Ta ise tunnistas, et see sein võttis oodatust 4 korda kauem aega, aga ma siis lohutasin, et nüüd ta saab sellise kunstiteose oma portfooliosse lisada 🙂 Õnneks ülejäänud tööd on lihtsad ja käivad tema käe all kiirelt. Homme tuleb ta veel vuukima ka ja siis saan juba lõpptulemust näidata. Väikese tiiseri võin muidugi juba täna Instasse lisada.

Oma vaimusilmas näeme, et nädalavahetuse suurprojekt võiks olla vannituba. Vann sisse, valamukapp paika, kapile tööpind peale, sellele valamu+segisti ja last but not least wc-pott seina. See võiks nädalavahetuse eesmärk olla küll, äkki isegi teostatav. Kindlasti on vaja enne seda kõike mul seal korralikult kraamida. Seejärel ootaks teisipäeval torumeest, kes kõik segistid ja värgid ära ühendaks. Habemik ütleb, et tal need toruvärgid üldse välja ei tule ja kui nii siis nii – üldse ju ei tahaks, et kuskilt midagi läbi tilkuma jääks.

Ja siis, kui mingil imeväel need eelpool mainitud asjad tehtud saame, võiks nädalavahetusega ka siseuksed ära paigaldada. On teised praegu igal pool ees ja nende liigutamiseks on vaja eraldi keegi musklitega mees kutsuda, sest minust Habemikule nende tassimisel eriti kasu pole. Jah ja kui kõik niimoodi sujub, siis pühapäeval õhtul hilja õlitaks põranda, laseks sellel siis kaks päeva kuivada ja teisipäeval saaks torumees toimetama hakata.

Mingi hetk tuleb ka valgustid lakke panna, ega ju päris kottpimeduses ka elada saa. Ja siis ka koristada – aknaid pesta, tolmu võtta, särkivärki. Ja muidugi mingi hetk ka oma kraam külapealt kokku korjata. Millal meil küll selleks veel mahti on, sest järgmine nädal olen mina pool aega koolitusel ning Habemik Poisikesega kodune ja ülejärgmisel vastupidi – Habemik jälle reisib väljamaale ja me omapäi. Ehk et kiireks läheb enivei. Suurepärane oleks, kui saaksime kasvõi selle miinimumprogrammigi läbitud ja esimese aprilli õhtuks madratsi tuppa tassitud. Hoidke pöidlaid, pliis 🙂

IMG_20170323_202701
Valamukapp vannituppa. Tööpind on tamme liimpuit plaat. Selle tegin Osmo õliga üle. Kapi karkass melamiin, uksed mdf. Valamu on Vispool Q700 – mu lemmik!
IMG_20170323_202118
Värvitöökoda. Põrandaliist siis, päris ilus mu meelest. 9 cm kõrge. 

 

Köögist ja kõigest muust ka!

Ma alustan siis ikka sellest kõige tähtsamast ja ilusamast asjast meie kodus – mõistagi köök. See on kena ja valge, hästi paigaldatud, tundub ka kvaliteetne, etteheiteid pole. Samas pole ka suurt eufooriat – see kõik on vist liiga kaua kestnud ja puhtalt uuest köögist ju suurt kasu pole, kui pool põrandatki alles panemata ja homme just sisse ei koli. Ma usun, et see rõõmujoovastus mind üks hetk tabab, aga küllap see juhtub siis, kui Habemik laupäeva hommikul pliidi ääres pannkooke küpsetab ja me lihtsalt elamegi oma toredat tavalist elu. Mõned märkused mul köögi suhtes ikkagi on. Näiteks tundus mulle esialgu plaani vaadates, et püstakus asuv elektriahi on silmade kõrgusel nagu mulle meeldibki. Pikemalt ma sellesse ei süvenenud, sest mulle näis, et nii ju tehaksegi – kui ahi silmade kõrgusel, siis mugav mööda minnes sisse piiluda. Tegelikkuses on ahi aga hoopis madalamal, umbes rinnakõrgusel. Ehk et eeldasin, et asjad on üht viisi ja ei uurinudki põhjalikumalt järele. Minu möödalaskmine. Pole viga, see on ju õigupoolest tühine asi ja harjun ümber. Veidi häirib mind, et see kapisisene õhupuhasti, mis valitud sai, on vist üks odavamatest ja paras kärakas, no selline hall plastik, robustsete nuppudega. Õnneks see väga välja ei paista ja üldpilti ei riku. Kööki tellides ei osanud me nagu paremat küsidagi, sest köögitegija kasutavat seda mudelit sageli. Me pöörasime pigem oma tähelepanu ahjule, külmikule ja induktsioonpliidile, sest mis selles õhupuhastis ikka nii keerulist olla saab, onju. Aga näed, saab ka see olla üks või teine. Meil on nüüd see teine siis. Veel juhtus niiviisi, et pidime viimasel hetkel valima teised käepidemed, sest nupumüüjal polnud meie lemmikuid enam olemas. Oeh. Need uued aga on veidi teisest puust ja ei sobi nii valatult ülemiste nuppudega. See on see koht, et oleks ju võinud need õiged käepidemed juba varakult ära tellida, mitte hakata nende kohta uurima loetud päevad enne paigaldust. Mina ju valisin pika otsimise ja kaalumise peale oma lemmikud. Milleks üldse? Vabalt võinuks ju üki-kaki, kommi-nommi teha. Selles mõttes, et ma elan ikka edasi ja ära ei sure, aga minu jaoks on raske selliste asjadega leppida. Tahaksin parimat võimalikku tulemust selle suure raha eest, mida maksime. Praegu pean aga nagu leppima sellega, mis parasjagu laos on. Panin need asjad kirja, et ehk keegi saab minu plähmerdustest õppida. Tegemist on ju siiski tilu-lilu pisiasjadega, kokkuvõtlikult on kõik väga hästi – meil on imeilus köök ja ootan väga, et saaksime juba seda igapäevaselt kasutada!

Kui juba kurtmiseks läks, siis võtan ka kolmandat ja viimast korda sõna meie laelaudise osas. Ühel mõne nädala tagusel päeval käisin kodulinna kohvikus kirjutamas ja kui nende ideaalset sisevoodrilauda nägin tekkis okas hinge küll, et mille paganama pärast me selliste tegijate otsa sattusime, kellelt suurt muud ei tule kui praaki. Eks ma olen loomult selline täiuseihaleja küll, aga usun, et see toodang, mis meile saadeti oleks iga normaalse inimese (kes tahab, et ta kodu kena välja näeks) meelest lihtsalt jube. Aga siis mingil päeval ühte Habemiku poolt pandud laeosa parandades (Habemik ise väitis, et oli vist mingis transiseisundis kui sellised lauad lakke pani, haha) mõtlesin, et me ei ehita ju mingit ajakirja klantspilti, vaid oma kodu. Ja meie kodus võibki olla ebatäiuslik lagi, sest see ei oma mitte mingit tähtsust selle kõrval, et meil saab olema koht, kus olla koos. Kolmekesi, perena. Muuhulgas annab seda lage üles vuntsida küll – täidan augud ja praod akrüüliga. Keerulisem on lae ühtlasesse värvi saamine – iga laud on eri toonis ja laes paistab see hästi silma. Kõige paremini annab toonida valge peitsiga. Habemikuga naersime, et ju tuleb meil lihtsalt rohkem nina norus käia 🙂

Eelmises postituses mainisin, et meie elektritarvikud läksid oodatust tunduvalt kallimaks maksma. Avaldan saladuse: nende hind oli kokku veidi üle 900 euro. Lisades veel elektriku töötasu tuleb päris asjalik summa kokku, eksole, kolmetoalise korteri kohta. Aga mis läinud, see läinud, raha taga ei nuta. Elektriku käest saime tagasisidet ka, et tegu ongi tõesti väga korralike toodetega ja vahe odavatega võrreldes mäekõrgune. Kuigi vaevalt mina, tavakasutajana, sellest vahest aru saan, aga hea teada vähemalt.

Sel nädalal sai paika ka Alpha-Innotec õhk-vesi soojuspumba väliosa. Seega: meil on küte sees! Hurray! Paigaldajad olid õhtul kaheksani objektil ja nende olemise ning tegemisega jään küll igati rahule. Torud on korrektselt veetud, kõik praht ja puurimisel tekkinud sodi koristati ära, mehed ise olid sõbralikud ja ei pahandanud üldse, et meie koridoris vedelenud träni ühest kohast teise pidid tõstma. Hästi tore on niimoodi! Torud tuli vedada läbi trepikoja, selleks oli vaja puurida mitu auku – üks trepikoja põrandasse, teine välisseina. Aparaat ise on paigaldatud maast umbes kahe meetri kõrgusele – saab redeliga hooldust tegema ronida, samas asjasse mittepuutuvad isikud ligi ei pääse. Ühes postituses võiksin lähemalt ka meie trepikojast kirjutada, see on selline… kuidas nüüd öeldagi… inetuvõitu.

Põhiprojekt, mis jätkamist ootab on ikka parketi panek. Esiku ja suurema osa elutoast-köögist ehk miinimumi oleme täitnud. Nüüd tuleks aga ka ülejäänu ära teha, võiks see juhtuda tuleval nädalavahetusel. Põranda panek on enam-vähem sujunud. Selle paigaldus põrandakütte torude peale on veidi keerulisem kui lihtsalt mustale põrandale, aga saame hakkama. Tuleb lihtsalt jälgida, et metallplaadid parketti vajalikest kohtadest toestaksid. Parkett ise on äge, selline hästi rustikaalne – suurte oksakohtade ja muude omapäradega.

Vahepeal varustasime end ka duši- ja vannisegistiga, veel on vaja hankida vannitoa valamu segisti. Dušisegistiks on Hansgrohe Croma 220 Air 1jet, maksis see FEBi sooduspakkumise ajal alla 400 euro. Vannisegisti on Hansgrohe Ecostat Comfort, sinna juurde ostsime ka vooliku ning dušiotsiku. Valamusegistit pole ma suutnud veel välja valida, tegelen asjaga.

Valgustite osas läheme praeguse seisuga pirn+kangasjuhe lahenduse ning süvistatud valgustite peale. Veel otsin ma mingeid eriti ägedaid seinavalgusteid, sest meil on ju diivanitagusel seinal augud, mis täita vaja. Natuke muidugi juba kahtlen, kas oli vaja neid sinna teha ja kas see jääb ikka ok, aga enam pole parata. Mu tingimus on, et ennem olgu need juhtmed seal pool aastat ripakil, aga suvalisi valgusteid ma panna ei taha – jään ootama, et kohtaksin oma unistuste seinavalgusteid. Üleüldse näen praegu, et mitmed asjad on ikka natukene metsa jooksnud. No see sama, et ahi liiga madalal ja köögi pistikupesad liiga kõrgel, aga siis mõtlengi, et kas peab kõik nii max perfektne olema?! Me ju püüdsime läbi mõelda iga viimse detaili, aga kõike ei tule pähe. Lihtsalt ei tule ja kõik. Mõtle kasvõi 100 korda, aga midagi jääb ikkagi mõtlemata. Nii lihtsalt on. Et osad asjad lähevad ikka nihu või vähemasti teisiti, kui oled planeerinud. Mulle ei meeldi, kui asjad lähevad plaanitust mööda. Vot, ei meeldi kohe üldse. Aga see on ELU. On hästi palju hullemaid asju kui seinavalgustid või liiga kõrgel pistikupesad. Ma mõtlen, et olen parem lihtsalt rohkem tänulik. Kõige eest. Et mul on kohe kodu, ilus ja ise tehtud. Et mul on mu inimesed. Et mul on mõned mööbliesemed, et on köök, kus on nõudepesumasin ja nugade jaoks eraldi sahtel ja mul on vaikselt sulguvad mehhanismid ja induktsioonpliit.

Kolimise tähtaeg aina nihkub, praegu käin välja kuupäeva 1. aprill. Miks ka mitte? Kui ei õnnestu, siis saangi öelda, et ah, mis, jäitegi uskuma.

IMG_20170315_191326

IMG_20170315_191039

IMG_20170311_220132

IMG_20170313_225040
Pikka iga teile, taimekesed. See on küll kaheldav, aga loodame parimat.

Üle tüki aja jälle loosime!

17121391_730599620450624_2068801699_o

Mulle meeldivad lood. Lood inimestest. Eriliselt tore on, kui need on head ja õnnelikud lood. Lood, mis räägivad südikatest ja loovatest inimestest, kes oma unistusi täide viivad. On ju meil kõigil see võimalus – oma unelmaid teostada. Miskipärast juhtub aga päris sageli, et need kõige sügavamad plaanid ja ideed jäetakse kuhugi tuleviku tarbeks ootele. Õnneks on meil, hoovõtjatel, omajagu neid, kelle tuules minna, kellest innustust saada.

RHK Loomeruum on värske tegija, kelle tootevalikusse kuuluvad praegu üliägedad käsitööna põletatud bambusest lõikelauad kolme erineva kujundusega. On 1) imeilus kalasaba mustriga 2) kirjaga chop it like there’s no tomorrow ja 3) kõige rajum – chop, chop, chop, chop it like it’s hot. Arvake nüüd, milline see minu uue köögi juurde kuuluma hakkab? Jee-jee, juba ootan!

RHK Loomeruumi hing Kristine tegi esimesed põletused hoopis puidust klotsidele pojale sünnipäeva puhul. Selle kõige esimese lõikelaua valmistas Kristine uitmõtte ajel soolaleivakingiks ning sealt edasi asi juba hargnema hakkaski. Idee oma asja ajada on Kristinel juba aasta jagu peas mõlkunud, kuid nagu ikka – mõned mõtted vajavad küpsemiseks aega. Uue hooga hakkas Kristine unistuse poole liikuma aga selle aasta jaanuarist ja seni on kõik ülesmäge kulgenud 🙂

Et mängust osa võtta, tsekka blogi Facebooki lehele!

Kas märts on kolimise kuu?

See nädal on olnud vaikne. Habemik käis mitte ookeani taga Hispaanias, näost on isegi näha, see on päikest saanud. Olen väike kadekops, sest juhtumisi on see maa mu lemmik.

Seega öelgem ausalt, et kollases majas pole lillegi liigutatud. Viimati sai miskit tehtud möödunud pühapäeval. Mina parandasin lae iluvigu – neid auke ja ühenduskohti ja muud, mis silma riivas. Sain tehtud esiku ehk et põhimõtteliselt mitte midagi 😀 Kasutasin akrüülvärvi, määrisin seda näpuga ja/või kummist silikooni kaabitsaga pragudesse ja aukudesse. Muidugi jääb küllaltki märgatav värvivahe sisse parandatud kohtade ja algsete osade vahel . ****** (pane ise mingi kole sõna), mis moodi see laudis küll tehtud on või mille tarbeks?! Võib-olla arvati, et ma selle endale kuuri seina taon? Sinna see sobiks tõepoolest etemini. Ehk et jah, lõikekohtades jäävad erinevused kenasti silma, sest laua keskosasse poleks justkui värvi hästi jätkunud. Erinevused siis selles mõttes, et üks koht on valge, teine veidi heledam valge, kolmas veel heledam jne. Mul on seda tööd tehes värvipott ka niikuinii kõrval – eks ma seal siis võõpa niimoodi, et üldmulje normaalne jääks. Muutus on juba muidugi märkimisväärne – ikka palju ilusam kohe, kui suuremad ebatasasused ja praagid on peitu pandud.

Tahaksin lähipäevadel oma projektiga jätkata, kui bossil mind muidugi kuskil tähtsamal ülesandel vaja ei lähe. Tõenäoliselt läheb. Järgmisel kümnel päeval läheb rahmimiseks. Show me what you got! Leppisin köögi inimestega kokku, et 13. märtsist võivad nad mööblit paigaldama tulla. Mis tähendab, et selleks ajaks olgu meil lagi laes, põrand maas, torud survestatud. Ehk et tõsised tööpäevad (pigem nagu õhtud ja ööd) ootavad ees. Loodetavasti leiame endale selleks puhuks ka lapsehoidjad. Kummaline, et hetkel on meie suurim probleem lapsehoidjate leidmine. Võiks nagu arvata, et neid siin jagub, sest noh neid ju ikka ongi omajagu, aga reaalsus paraku teine. Mis teha. Vahepeal käis lausa mõte, et peaksin tasulist lapsehoidjat otsima hakkama, sest kuidagi ei jõua kõigi kohustustega toime tulla. Eriti kui Habemik kuskil soojas peesitab (no ok, tööd teeb).

Sealt köögiga samast kohast ehk DSK Mööblist tellisime ka valamukapi, mis peaks meieni jõudma köögiga üheaegselt. Kapi jaoks on vaja tellida tammest liimpuitkilp, mis tööpinnaks läheb. See vajab veel õlitamist, lakkimist, mõõtu lõikamist ja ka valamu jaoks augu tegemist. Valamu ise ootab juba auto pagasiruumis.

Peaaegu igal pool on nüüd ka elektripistikud ja -lülitid paigas. Te ei taha teada palju need maksid. Ma ka ei taha teada. Päriselt. Käisime elektritarvete poes 15 minutit enne sulgemist (sest pood pannakse kell 17 kinni), koos lapsega (keda mööda poodi taga tuli ajada) ning praeguseks näib, et keegi meist (Poisikest küll vist ei saa arvestada) ei küsinud nende toodete hinda. Kas pole mitte arukas? Ehk et nagu mingid kasukates jõmmid, vehkisime aga näpuga, mida tahame ja olgu olla. No mida sa teed nii lollide inimestega?! Ega’s midagi, nautigem siis nüüd oma uhkeid lüliteid! Dialoog Habemikuga: “Sa ei vaadanud siis hinda või? Ee, kas ei vaadanud? No kas tõesti saab nii olla, et ei vaadanud? Kas hinnad ei olnud seal samas väljas? …” Isversusver.

Vaikselt siin mõtleme valgustite peale. Suur osa valgustitest saavad olema süvistatud, aga osad sooviksin ka rippuvad panna – elutuppa ja äkki ka meie magamistuppa. Rippuvate all pean silmas neid eriti lihtsaid kangasjuhtme otsas ja ühe pirniga. Hullult äge, et on selline koht olemas nagu kangasjuhe.ee, kus saab endale meeldivad komplektid kokku panna. Üks rippuv valgusti tuleb ka Poisikese toa lakke, sinna tahan esialgu paberist pallikest, see on nii lihtne ja armas. Veel tuleb söögilaua kohale midagi nuputada. Esmalt oleks muidugi vaja leida the laud, see oma kohale sättida ning välja selgitada, mis ja kuidas lakke panna, et laud piisavalt valgustatud saaks. Mul on söögilauaks kaks varianti – üks vana ümmargune, mis restaureerimist vajab ning teine on see i-me-li-ne eksemplar. See viimane on lihtsalt unistuste unistus!Arvake, kas meil on see üleliigne summa söögilaua jaoks?! Vot õige, ei ole. Samas maksab vana restaureerimine ka juba 200-300 raha, kui just ise ei ürita. Ehk peakski ise proovima, et kasvõi ajutiseks konstrueerida koht, kuhu taldrik panna?!

Jõudu meile selleks viimaseks pingutuseks, olen põnevil-elevil, mis saama hakkab!

Hoidke siis ikka meie tegemistel silma peal ka läbi Facebooki ja Instagrami 🙂 Viimasesse panen jooksvalt kindlasti infot selle kohta, kuidas meil edeneb.

Lõpusirgel, vol maeiteamitmes

Aega on nüüd üksjagu möödunud ja omajagu on tehtud ka saanud. Põhiliselt on kõik viimasel ajal toimunu olnud muidugi laega seotud. Suures plaanis sujub kõik kenasti, sest enamus korteri laest on pandud. Teha on jäänud vaid vannituba ja meie magamistuba, kokku nii 20 ruutmeetrit. Hetkel on laelaudise panemine pausi peal, sest korralik materjal sai otsa. Nüüd ootamegi puiduettevõtte järgi, kes oma praagi järgmiseks nädalaks välja vahetab. Siin ma peatuks tegelikult lausa kauem, kuid minu rahulolematus antud ettevõtte suunas on hetkel nii suur, et jätan pikema sõnavõtu mõneks teiseks korraks. Vaataks enne, kuidas see laesaaga ükskord laheneb, aga praegu mul millegi positiivsega kahjuks kilgata pole. Kes oodata ei malda ja tahab kohe teada, mis ettevõttega tegu, lugegu üht jaanuarikuu postitust.

Laelaudise panemisest veel nii palju, et esimesel õhtul läksime uljatena kohale ja mõtlesime, et prooviks õige lauad kruvidega kinni lasta. No ilmselgelt sellest midagi head välja ei tulnud ja pidime ikkagi küla pealt naelapüstoli ja kompressori kohale vedama. Aga siis hakkas töö lendama ka. Üksinda oli Habemikul seda lage muidugi nüri panna, aga õnneks käisid vahepeal abilised ka. Tulemus on päris ilus. Laudis ei ole küll nii valge nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin, puustruktuur kumab siiski läbi, aga see ei ole häiriv. Alati (loe: viitsimisel) saab ju üle värvida. Natuke on kahju, et laua üldise madala kvaliteedi tõttu tuli mõnes kohas valida lakke panemiseks ka sellist kehvemat kraami. Hiljem saab neid iluvigu muidugi likvideerida ka ja tulebki seda teha.

Nüüd on järg põranda käes. Habemik võtab täna selle asja suuremalt käsile. Kunagi ammu sai kirjutatud ka, et maha tuleb meil selline imeline parkett RM Stuudiolt. Kuna meie põhiküttekehaks on õhk-vesi soojuspump, siis enne parketi laiali laotamist on muidugi igasugu tralli vaja teha – maha lähevad penoplasti plaadid, siis veetorud nende vahele ning lõpuks parkett. Põrandaküttetorudest nii palju, et vannituppa ja Poisikese elamisse tuleb kaks kontuuri, meie omasse üks ja elutuppa-kööki kolm. Kontuur on sisuliselt üks toru, mis saab alguse sooja vee pealevoolust ja õhksoojuspumbast ning lõppeb seal, kus ringvool läheb pumpa üles soojendamiseks tagasi. Pumba ja põrandaküttetorude vahel on ka veel kollektorid, mis vee tubadesse laiali jaotavad või pärast kokku korjavad. Põranda panemist alustame Poisikese toast, parkett hakkab jooksma sama pidi, mis lagigi.

Võimalikult ruttu tahaksin muretseda põranda- ning laeliistud. Ei taha, et tekiks mingi liistudeta olemise periood ja remonditunne saadaks ka meie sees elamist. Kindla peale jääb nipet-näpet teha forever and ever, aga põhiasjad võiks esimesel võimalusel joonde saada. Põrandaliistud tellisime ära Puumarketist. Kõigest 9 cm kõrged, hehe. Täitsa hea kõrgus on tegelikult. See minu poolt esialgselt pakutud 15 cm oli küll vist korralik overkill. Laeliistud tellime ka arvatavasti sealt, hea mugav. Liistud lähevad mõlemad valgeks. Värvima peame neid ise. Laeliistud peaks ka vist üsna laiad valima, sest see lagi on mõnel pool seina ääres noh nii nagu ta on ja liist peab koledad kohad ära katma.

Millalgi siin kurvastasin, et meie magamistoa seinavärv sai minu maitsele liiga roosa varjundiga, aga ju siis pole väga hullu, sest üle värvima ma seda ei kavatse hakata. Seinad on praegu nii ilusad ja üldse ei raatsi neid oma võhiku käega solberdada. Elame-näeme, kuidas meile seal põhimõtteliselt üleni valges elamises olla meeldib ja siis vaataks edasi. Võib ju ka juhtuda, et üks väike kunstnik motiveerib meid peagi seinavärvi värskendama. Loodan muidugi parimat, aga see, et lapsed seinale kriips-kraaps teevad, tundub kuidagi paratamatu. Pole viga, mulle see enda väike kunstnik väga meeldib ja meeldivad tema teosedki.

Lähiajal tuleb meie tubli elektriinsener (meie elektritöid teostabki elektriinsener, no täiega veab!) oma tööd lõpule viima – paneb paika pistikupesad, lülitid. Vautšivau! Siis saab ka Poisikese rahus uitama lasta. Eelmine kord seadis ta sammud otsejoones seinast väljaturritavate juhtmete poole. Meil on selline hästi julge ja uudishimulik laps. Teisest puust, kui me ise väikestena olime.

Eile saime ka plaatijaga kokku, et näidata, mis nipet-näpet tööd veel tegemist vajavad. Järjekorras on meil köögi tööpinna tagune, ahjualune ja korstnajalgade ümbrused. Aga plaatija arvas, et kõike on lihtsam teha hoopiski hiljem – siis kui põrand ja köök paigas. Nii olgu.

Lähiaja kõige suurem eesmärk ongi põrand ja veelkord põrand. See peab ju enne maha saama, kui köök jõuab, mis peaks juhtuma märtsi esimeses pooles. Näib nii mägede ja merede taga aeg olevat, kuigi põhimõtteliselt ju kohe, siin, üle ukse.

Ilusat Eesti sünnipäeva järgset päeva! On nii imeline, et saan elada siin oma Eestis, rahus, mugavuses, kirjutada neid emakeelseid, maailma ilusaimaid sõnu. Ja olete teie, kes neid sõnu lugeda mõistavad. Üks päev peale filmi “Lion” vaatamist, sosistasin Habemikule kui õnnelik ma olen, et sündisin just siin. Milline privileeg.

Pilte ka!

img_20170225_100618
See on sissekäik meie magamistuppa. Näete seda roosat jah? See on ju seal!
img_20170225_100331
Pooleliolevad tööd meie magamistoas
img_20170225_100455
Vaade elutoale ja Poisikese tuba kaugemal. Lagi pandud.
img_20170225_100520
Elutoa teine pool. 
img_20170225_154835
Poisikese toas panime põrandakütte torud ära. Siin pildil neid veel näha pole, teeme ettevalmistusi. Kõige alla läks sooneline penoplastist, selle külge metallplaadid, mille vahel siis torud jooksma hakkasid. 
img_20170225_100246
Ahjualuse plaadid
img_20170225_100303
Looduskivi paneme meie magamistoas oleva korstna ümber. Ma loodan, et ma seda kahetsema ei pea:)
img_20170225_100257
Köögi tööpinna taguse mõtlesime kalasabas panna. Eks näis!

 

 

Ikka lõpusirgel, vol 4

SEINAD ON VÄRVITUD! Püha müristus, see on tehtud. Praegu korterisse astudes tundub kõik valge. Lihtsalt valge. Kui on veel juhtumisi hommik, nii kell 9.00, siis on kõik nõnda hele, et peab natuke silmigi kissitama. See on muidugi ainult hommikul nii, sest hiljem kaob päike meie vaateväljast terveks päevaks ja siis on kõik jälle tavapärane.

Aga veidi värvidest ka. Esikusse, elutuppa ja kööki valisime ühe tooni. Kuna köök+elutuba on omavahel täielikult ühendatud, siis ei hakanud sinna mingit hookuspookust välja mõtlema. Ja esik ju ka kohe sealsamas. Peale selle on esik päris pime, nii et hele toon on igati asjakohane. Ainuke murekoht saab olema määrdumine, aga äkki aitaks selle vastu nii umbes meetrikõrgune laudis? Igatahes, valitud tooniks osutus Tikkurila Paper, kood F497. Tikkurila kodulehel on värvikaart kenasti olemas. Kusjuures esimese valiku oma lemmikutest tegingi just niiviisi – uurisin sedasama kodulehe värvikaarti ja panin kirja toonid, mis silma jäid. Nagu arvata võib, see oli suhteliselt bingo mängimine. Hiljem käisime värvikaarte K-Rautas niiöelda elusast peast katsumas ja võtsime poeonu lahkel loal posu lemmikuid korterisse kaasa, et neid sealses valguses vaadelda. Minu jaoks on sellised otsustamised küllaltki keerulised – õnn, et kõik on heledad toonid ja hullult puusse nagu panna ei saanud. Poisikese tuppa valisime tsipa tumedama tooni – Cloud, kood Y481. Mul on ikkagi plaanis seal toas ka oma lemmikut, mündirohelist, ära kasutada, aga seda teeme kunagi tulevikus, näiteks Stenciliti šabloonidega möllates. Mündiroheline võikski olla selline lisatoon, mitte liialt domineeriv. Oma magamistuppa valisime lõpuks värvi Ice Rose, kood J503. Kaardilt näib pisut lillakas-roosakas toon, aga päriselus on korteri valgus nii kehv, et ma pole suutnud selle värvi tõelist olemust veel tabada. Ehk et praegu paistab valgena. Vannitoas läks seina lihtsalt valge värv. Mõtlesime, et kuna seinaplaadid ju valged ja nii, siis peaks ülejäänu ka samamoodi olema. Aga praegu näen, et plaadid pole päris seesama valge, mis värvitud sein ja mõtlen, et oleks võinud sinna ka ikka mingi tooni panna. Vaevalt ma muidugi selle üle värvimisega enam tegelema viitsin hakata. Pealegi, ma ütlen, see valgus on igal pool nii kehv (loe: 3 prožektorit), et päris õiget ülevaadet niikuinii veel ei saa. Elame-näeme ja siis vajadusel korrigeerime.

Kui nüüd nendest päris värvipottidest (ma ei tea, kuidas seda paremini kirjeldada) rääkida, siis meie maalrid käskisid osta Akrit 12. Poemüüja seda miskipärast ei soovitanud – olevat kõige odavam ja võib jääda läikima. Peamaaler pärast prõõkas, et ärgu me neid poemüüjaid uskugu, maalrid teavad kõige paremini, kuidas miski seinas jääb. Tõsi ta on. Vaevalt poemüüja igapäevaselt värvirulliga ringi käib, maalrid seevastu küll. Akrit-12 on selline tugev värv, mis peaks ka pestav olema. Aknapõskedele panid nad ka seda ja vannituppa läks siis juba spets niiskuskindlam värv.

Nagu plaanitud oli, saime ka lakke distantsliistud pandud. Suurema osa tegime Habemikuga ühel päeval kahekesi ja teise poole said nad naabripoisiga koos pandud. Selline mõnus ajaviide oli, ei midagi kontimurdvat või ebameeldivat. Nüüd seisab asi puiduettevõtte taga, kellega oli kokkulepe, et laelaudis transporditakse reedel. See oleks olnud ideaalne, sest siis saaksime laupäeval juba paigaldama hakata. Selgub aga, et neil nüüd läheb ikkagi kauem – värv kuivab. Nimelt ma ju soovisin, et laudis oleks täiesti valge, mitte peitsitud või kuidagi muud x-moodi tehtud, nii et puustruktuur läbi kumab. Miskipärast said nemad ikkagi aru, et mulle käib selline mingi vahepealne hele variant kah. Vot ei käi ikka küll. Ei tea, kas see laudise valgeks värvimine on mingi eriti keeruline asi või eriskummaline soov… Oh, ma loodan, et nad saavad need lauad laupäevaks ära kuivatatud ja transporditud! Mulle üldse ei meeldi selline õel mutt olla, aga mulle ei meeldi ka, kui mind kuidagi üle lastakse.

Ühtlasi kardan ma seal värskelt värvitud seintega korteris üldse midagi teha. Praeguseks on seinad muidugi juba kuivanud, aga pelgan, et keerame seal midagi tuksi, kriibime või müksame või määrime. Sest meil tuleb ju veel laelaudis üles vedada (äkki aknast on kõige ohutum seda teha?) ja lakke panna. Muuseas, nende mitmemeetriste laudadega ei ole just lihtne toas manööverdada.

Praegu käib ka meie valamukapi konstrueerimine, selle teeb valmis DSK Mööbel, kus ka köögi teha lasime. Valamu on juba tellitud – Vispool Q-700. Käisime poodides ka vaatamas, aga no mina ei leidnud sellist korralikku sügavat ja ühtlasi nägusat kraanikaussi. Enamus on kuidagi madalad ja teinekord tahaks ju käsitsi ka mõne asja pesta ja siis niimoodi, et kõik ümber lainetama ei peaks.

Põhimõtteliselt oleme ikka kenasti graafikus – laudis, põrand, natuke plaatimist, elekter, köök ja olge lahked ning hakake kolima.

Väike update: hommikul nägin oma silmaga, et mu magamistoa seinad on rooooosad! Oh, palun ei.