See kõige esimene postitus

Kollase maja kodu lugu sai alguse möödunud aasta suvel*, kui korterit esmakordselt (veel) kahekesi vaatamas käisime. Habemik väidab, et tema teadis juba siis, et sellest meie kodu saab. Mina nii lootusrikas polnud. Korteril, majal ja asukohal oli potentsiaali, kuid müüja muutlik meel külvas peoga kahtluseseemneid. Kõik sujus lõpuks siiski üllatavalt libedalt ning korter kollases majas ootab, et temast omale kodu ehitaksime. Hetkel elame põhikohaga kollasest majast 130 km kaugusel ja jagame end veel mõnda aega kahe linna vahel siblides. Seetõttu saame ka tõsisema tööhoo sisse ehk kuskil juuni keskpaigaks.

Saime korteri müüjalt ka üle-eelmise omaniku koostatud üldplaani, millele esialgu oma visandeid tegema asusime. Seadsime ka mõned põhitingimused, mida uuelt kodult kindlasti ootame: iseenesest mõista kaks magamistuba, millest üks mahutaks vajadusel ka rohkem kui ühe põnni, avar köök-elutuba suure söögilauaga ning kaheosaline küttelahendus (õhk-vesi küttesüsteem + ahi) tulevad hetkel kohe pähe.

Pusisime ja susisime, esitasime üksteisele väljakutseid, kes parema lahenduse suudab välja mõelda, kuid ikkagi pidime tõdema, et igas loodud variandis jäid mõned osad, mille miinuspooled emb-kumb esile tõi. Nii uurisimegi siit ja sealt, et ehk leiame sisekujundaja, kes hingehinda ei küsi, meie ideed üle vaatab ning omapoolsed juhtnöörid annab. Sellise inimese ka leidsime – Kadi Mets Nom Designist. Kadi on sisekujunduses olnud 8 aastat, töötanud ka köögisalongis ning vaateakende kujundajana. Vuristasime Kadile oma ideed ette, tema pani välja omapoolsed soovitused ning pärast mõningast kirjavahetust oli äkitsi olemas plaan, mis meeldis ning kus kõik justkui … sobis.

Kuigi pidasime end Habemikuga jõle ägedateks üldplaani koostajateks, tuli meil siiski tõdeda, et Kadi poolt antud ideedel oli lõpliku lahenduse valmimisel ülimalt suur roll. Seega minupoolne soovitus: kui keegi veel sellise murega silmitsi seisab ja kukalt kratsib, siis pistke tühi plaan vähemasti sõpradele pihku (kui sisekujundajale maksta ei taha) ja pangu nemadki oma nägemused paberile. Värske silmapaar kulub sellisel puhul marjaks ära, ma leian. Välja võivad kooruda mõttepojukesed, mille peale ise eluski poleks tulnud 🙂

Kuna jäime Kadi ja omavahelise koostööga rahule ning arvame, et paganama oluline on see, et ka kottpimedal talveajal taldrikul olevat toiduportsu näeks*, siis soovime ka elektri- ja valgustusplaani Kadiga koos paika panna. Tahaks ikka korralikult läbi mõelda, kuhu missugused valgustid ning käepäraselt paigutada lülitid ja pistikupesad. Noh, et ei peaks koristades tolmuimejal juhet küljest kiskuma ja nii. Elektri- ja valgustusplaan on meil hetkel töös ehk et peame veel nõu, mida, kuhu, kui palju, aga näitan ka selle millalgi kindlasti ära!

Kuna meie tulevane kodu on väga nigelas seisus ning vajab kõike*, siis on korteri ehitamiseks vajalik ka renoveerimisprojekt ning selle kooskõlastus kohaliku omavalitsusega. Lisaks sellele vajame ka elektriprojekti, mis on siis juba hulga spetsiifilisem ning tehnilisem kui „mitu pistikupesa me siia seina paneme?“. Nendest tulevikus juba lähemalt.

Järgmisel korral räägin siis meie mõtetest lähemalt ja näitan üldplaani ka.

Seniks aidaa!

pilt1-1
Vot ei hakanud pildi tegemise puhul koristama (valetan, ühed tolmused dressipüksid viskasin tõepoolest teise nurka, mitte et see midagi päästaks, aga siiski). Kõik on täpipealt nii nagu ostmise hetkel.
pilt2
Külalisi võtab uksel vastu just selline imetabane vaatepilt
pilt3-1
Limps ja lood

* Tegelikult sattus Habemik juba 2013. aastal, meile esimest kodu otsides selle sama, kollase maja korteri peale. Sellal oli meil aga teine plaan – ainult meile kahele kärmelt üks väike pesa ehitada. Pluss puudusid igasugused oskused korterit renoveerida ja sellest tulenevalt nappis ilmselgelt ka seda enesekindluse-asja.

* Puudu on: soojustatud välisseinad, põrand, lagi, siseseinad, küttesüsteemid, aknad-uksed, võiksin lõpmatuseni seda nimekirja jätkata.

* Meil nimelt „juhtus“ nii, et eelmise kodu pisikese söögileti kohale valgustust ei pannud. Arvasime, et köögist ja elutoast tulev valgus võiks justkui ka letini jõuda. Ent vot, kus lops! – ei ta jõudnud ühtigi. Nii me seal siis mitu aastat ähmaselt mugistasimegi.

PS! Kui keegi avastas end mõttelt stiilis „vau, kui ilus blogipäis!“ siis selle ägeda asja tegi Kukupesa creative director Mirjam. Palusin Mirjami abi ning ainsad minupoolsed juhtnöörid olid „päisel võiks olla midagi kollast ehk, võib-olla maja kujutis“ ja siis voilaa! masterpiece! Kukupesa on fierce! Neilt saab tellida plakateid, postreid, postkaarte jne. Olen oma armsatele nii mõnegi kingituse leidnud või Mirjamil kujundada palunud.

Advertisements