Kuidas me oma esimest kodu ehitasime

Kuna kollases majas on hetkel muude toimetuste tõttu vaikne olnud (välja arvatud see, et Habemik käis laka peal ja avastas, et mõned laetalad on läbi mis läbi), siis mõtlesin kirjutada veidi meie päris esimese oma kodu ehitusest ning sellega kaasnenud õppetundidest.

Noorte tuvikestena otsisime omale mõnusat väikest pesa, milles järgmised (umbes) 5 aastat kahekesi resideeruda. Turuvalik ei olnud teab mis mitmekesine, kuid üks hetk jäi meile silma 40 ruutmeetrine, ahiküttega korter väikeses kivimajas. Olime hästi ebakindlad, sest puudusid igasugused teadmised ja kogemused korteri renoveerimisest. Või noh, kogemused piirdusid tapeedi panekuga. Tükk aega ikka kratsisime kukalt ja nuputasime, mida teha. Lõpuks sai ikka julgus kokku võetud ja korter oli meie. See oli naljakas aeg, sest kahtlesime kõiges ja olime esialgu kuidagi eriliselt saamatud.

Alustasime lammutustöödega – esmalt võtsime maha ühe seina… ja seejärel ka kõik ülejäänud 🙂 Et need siis hiljem korralikult jälle üles ehitada. Lammutamine võttis pikalt aega ja oli kahtlemata äärmiselt tüütu. Õnneks kollases majas seda nii palju tegema ei pea. Ehitustöödest toovad Habemikule endiselt kananaha ihule lae sirgeks ajamine ning kipsiga katmine.  Habemik meenutab, et ka kiviseintesse elektritooside puurimine olevat kõva peavalu olnud.

Oma eelmise kodu puhul jäime väga rahule wc ja duširuumiga. Millegipärast oli minu kiiksuks halli ja oranži kooslus ning plaan oli neis toonides kujundada ka duširuum. Õnneks (!) leidsime need must-valged, tagasihoidlike ornamentidega plaadid. Kraanikausikapi soetasime kodulinna muuseumist. Võtsime kontakti ühe kohaliku antiigiärimehega, kelle käest väga konkreetsetele mõõtudele vastavat kappi otsisime. Ükski peale pisikese, muuseumi nurgas seisnud kapikese ei sobinud. Veeboileri spreitasin mustaks – tundus ägedam.

Põrandaga jäime samuti väga rahule. Tegu oli tammepuidust liistparketiga, mille tänu üraskiaukudele ülisoodsa hinnaga saime. Põranda paigaldamine oligi seetõttu üks pidev liistude sorteerimine, et kõige ilusamad käidavamatesse kohtadesse sättida ning uuristatud liistud diivani/voodi/kapi alla peita. Põrandat töötlesime Osmo õlivahaga.

Ahi oli pea tutikas ning me ei näinud mõtet seda maha võtta ja uue ehitamisele mitu tuhat raha kulutada. Esialgu ei sallinud ma seda nõukaigandist plekkahju silmaotsaski, kuid ma õppisin seda väga armastama. Esiteks seetõttu, et see küttis väga eduliselt soojaks meie armsa kodukese ja teiseks see ahi lihtsalt näeb kuidagi šeff välja. Võib-olla minu kiiks ainult 🙂

Tagasi vaadatuna ei näi korterisse valitud värvid ja tapeedid enam üldse my cup of tea. Juba korteris sees elades olin hädas sellega, et kõik on kuidagi kirju. Keeruline oli leida maalidele sobivat kohta, sest taust kippus kogu aeg pilte üle mängima.

Mäletan, kuidas neid sobivaid tapeete otsisin. Teadsin, et tahaksin midagi hallikat, samas heledat tooni. Teiseks tingimuseks oli magamis- ja elutoa tapeetide omavaheline sobivus. Tapeedipoe lahke tädi tutvustas mulle mulli-tapeeti ja mööda minnes ütles, et ega igaüks seda seina paneks. Mullitapeet ei olnud mu lemmik, kuid see tundus mugav, sest sama tapeedi eri toone saime kasutada nii elu- kui magamistoas. Täna ma sellist tapeeti enam ei valiks. Täna meeldib mulle rahu rohkem.

Tehtud kummalised valikud kirjutan kogenematuse kraesse. Ma väga usun sellesse, et korterit ehitama hakates (isegi kui see on nii hullus seisus nagu kollase maja oma), tuleb esmalt paika panna oma visioon sellest, mida luua tahetakse. Kui on visioon ja ettekujutus, millist kodu soovitakse, on ka palju lihtsam kõiki väikseid ja suuri samme lõpptulemuse suunas teha. Esimest kodu ehitades olime tõesti kui peata kanad ja see pani mind tapeedipoe riiulite ees pead sügama ning kiirustades mugavaid otsuseid langetama. Leian, et kodu sisustades tuleb võtta aega mõtlemiseks ja kaalutlemiseks, et ka aastate pärast oleks ümbritsevas keskkonnas hea ja rahulik olla. Täna on mu maitse teistsugune kui toona ja on tõenäoline, et see muutub ka edaspidi.

Enne

 

Pärast

 

Mu lemmikahi

 

 

 

Progress & üldplaanist, üleüldiselt

Vahepealsed arengud on sellised, et lausa mitu päeva sai tööd rassida, pole aega passida. Esmaseks eesmärgiks oli selles suures segaduses natuke korda luua ehk siis kõik praht ja ebavajalik kraam kõrvaldada. Tõmbasin aga respiraatori pähe ja kukkusin kühveldama, sest ega Poisikesest eemaloldud ajal siis molutada saa. Toppisime krohvisodi ja krohvialuse puitsõrestiku laastud suure tolmutamise saatel (peast võttis halliks lausa) prügikottidesse ning tassisime nagu päkapikud (tutiga mütsid ainult puudu) pakke seljas käru peale. Aknast loopisime alla (naabrite sõidukeid säästes) üleliigset, naeltest punnis puitmaterjali, mille mõne aja pärast juba jaanilõkkeks saab süüdata ning ülejääk-telliskive.

Kui vahepeal sai “töömaa” juba päris nägusaks (no selles mõttes, et põrand oli pahnast puhas), siis mõtlesime ikkagi ise ka veidi lammutada. Habemik võttis maha ühe mõttetu vaheseina, mina toksisin seintelt krohvi ning lõpuks said ka korstnajalad krohvikihi alt vabaks. Habemik oli muidugi see suurema töö tegija, sest mina olin vahepeal ka Poisikesega. Kärutasin poja hoovis unne ja lippasin ise kähku üles tuppa tööd vihtuma. Sai mõned tunnid kasulikult mööda saadetud ning Habemikul ka töömeeleolu kõrgem.

Hetkel olema kollasest majast eemal, võib öelda, et suisa puhkusel. Ent näpud sügelevad ja mõte rändab ikka ja jälle sellele (veel) armetule kohakesele.

Mõni pilt ka.

Progress

“Nonii, poeg…”

Mu imelised abimehed

Aga üldplaanist siis. Nagu pildi pealt näha, on tegemist kahe magamistoa, köök-elutoa ning wc-vannitoaga korteriga. Selline sai plaan koostöös sisekujundaja Kadiga Nom Designist. Eks näis, kas kõiki mõtteid ka reaalsuses rakenduda õnnestub. Mine sa tea, mis errorid occurida võivad. Aga alustame algusest. Trepikojast meie tarekese ette jõudes peaksid tulevikus vastu vaatama kaks ust. Parempoolsem viib tehnoruumi, millesse paigutub kogu õhk-vesi soojuspumba atribuutika-muutika ning otseuks toob koju 🙂

Kodus ootab esimesena, üsna loogilise jätkuna, ees koridor garderoobkapi, peegli, mingi istumiskoha ning väikse lauakesega, kuhu näiteks võtmed visata (Habemik vihkab, kui jätan autovõtmed kuhugile jope taskusse või käekotti ja tema siis tuhlaku seal). Mulle meeldib, kui kodus on koridor, kus kõik saabastelt pärit pori ja tänavakivikesed oma elu võivad elada. Praeguses ajutises kodus on meil koridor täiesti nö keset teed ja ikka juhtub, et magamistoas saab talla all kivide kõlinat nautida. Ehk siis koridor on minu maailmas ainult selleks, et koju tulla ja kodust minna.

Koridorist tuppa jõudes avaneb paremale esimene magamistuba, mis arvatavasti lapsevanemate omaks saab. See magamistuba on tilluke, kuid mida megaasja siis magamiseks ikka vaja on. Õnn on see, et garderoobkapp ära mahub ja muud nagu ei ihkagi. Seda sama korstnajalga ma siis küürisingi ja unistasin, kuidas seda ägedalt korda sättida võiks.

Ja ongi köök-elutuba. Köögi miinuseks on minu jaoks väike tööpinnaala, aga me ei suutnud ka paremat lahendust välja mõelda. Leppisin siis sellega, et kui suuremaks kokkamiseks läheb, tuleb tilli lihtsalt köögilaual hakkida. Selleks, et kõik köögiseadmed ära mahuksid ning ka tööpinna jaoks ruumi jääks, tegi sisekujundaja kööki vaheseinakese, kuhu sisse külmkapi ja ahju ära peidame. Suur söögilaud oli täiesti must have. Ma nii unistan sellest, et saaksin kenasti laua katta, külalisi võõrustada, inimestele otsa vaadata, täringut veeretada… Kunagi nooremana oli mul söögilaua olemasolust täiesti ükstapuha, aga nüüd on see selline ilus helesinine unistus mu jaoks. Elutoas on siis veel ka diivan ja telekas. Vau, eks! Kuna korteri peal asub ka tühjana seisev ärklikorrus ning meie peregi võib kunagi laieneda, siis jätame ruumi ka trepi jaoks, millest tulevikus lae peale ronida. Seni kui treppi veel vaja pole, kasutame seda kohakest töönurgana. Mulle meeldib kaarte ja albumeid meisterdada ning see tundub toimetamiseks ülimõnus omaette nurgake olevat. Töönurga kõrvale on veel üks garderoobkapp planeeritud.

Teine magamistuba on Poisikese oma, kes sel nädalal käis issi süles oma toaga tutvust tegemas ja aknast hoovi vaatamas. Ootan väga lastetoa kujundamist ja sisustamist, see näib nii põnev ja loominguline 🙂

Nagu näha on keset elutuba ka kaminahi, mis hakkab olema meie teiseseks kütteallikaks. Põhiküte ikka õhk-vesi soojuspumba abil põrandaküte.

Ja siis ongi jäänud veel wc+vannituba. Kaalusime kaua, kas tahame elamisse sauna või vanni, vanni või sauna. Otsustasime vanni kasuks – äkki on väikeste präänikutega mugavam ja praktilisem kui saun.  Pealegi saame väga eduliselt saunas käia ka Habemiku vanemate juures või minu vanemate tulevikus (if?) valmivas saunas. Saunas käimine meile muidu väga meeldib! WC-sse katsuks veel ka poti ära mahutada (!) ja pesumasina ning kuivati kappi peitu panna.

Tahaksin, et kodus oleks palju mahukaid panipaiku – et igal asjal kujuneks oma loogiline koht. Ma tõesti vihkan seda asjade pressimist kuhugi, et neid lihtsalt jalust ära saada. Iga asi peaks kuhugi kuuluma ja kui see ei ole võimalik, siis ehk on tema aeg lihtsalt otsa saanud. Ühesõnaga ma soovin, et mu kodu oleks puhas, ilma üleliigse mööbli ja tiluliluta ning hoiustamise kohti jaguks korralikult. Mulle näib, et sellistest paikadest jääb alati puudu. Või siis on lihtsalt liiiiiga palju asju.

 

Üldplaan