Loosimine Facebooki lehel

Check out Kodu Kollases Majas Facebooki lehte. Lehekülg on veel täiesti ahjusoe ning sel puhul korraldame auhinnamängu. Võtsin kontakti mõnede minu jaoks inspireerivate tegijatega ning sain väga sooja tagasiside Sandralt Nordic Unicornist. NU tegeleb peamiselt tipitelkide valmistamisega, kuid uue tootena pakutakse ka hoidja-paela, millega lapsele armsaid mänguasju kinnitada.

IMG_5739
Üks täpselt nii khuul telk ka loosi läheb

Ma väga imetlen inimesi, kellel on mingisugune hea idee, oskused, et seda ellu viia ning mis kõige tähtsam – julgus, et riskida. NU looja Sandra on kindlasti üks selliseid inimesi. Veenduge ise 🙂

Sandra kirjutas niimoodi:

“Mõte alustada tipitelkide tegemist, sündis juba üle paari aasta tagasi. Juhtusin taolisi nägema erinevates USA blogides ning mulle hakkasid need armsad mängupaigad koheselt meeldima. On siiani meeles, kuidas lapsena tuppa tekkidest onne ehitasin, sest seal sees oli mõnus ja põnev olla. Olin juba tegelikult tükk aega vaaginud mõtet päris ise midagi teha, ehk alustada ettevõtlusega. Seega hea ning mis peamine – südamelähedane idee – ­ ning suur soov alustada olidki mõlemad olemas! Kuna sel hetkel käisin veel ka palgatööl ning ellu oli tulemas suur muutus – olin jäänud ise beebiootele, siis lükkus ettevõtlusega alustamine hetkeks tagaplaanile. Aga soov ning ind ei raugenud. Kogu aeg kipitas miski nagu kuklas. Sel kevadel panin iseend valiku ette, kas alustada nüüd ja kohe või matta mõte päris maha. Loomulikult valisin esimese variandi. Soov lastele armsa pelgu­- ja mängupaiga loomiseks oli suurem kui mõningased hirmud ja riskid. Samuti oli lapsega kodusolemise aja jooksul kasvanud eneseteostuse vajadus. Nii sündiski minu esimene ettevõte. Kaubamärgi nimi, Nordic Unicorn, oli tegelikult olemas juba paari aasta tagusest ajast, kui sündis ka idee tipitelkidest. Teadsin, et soovin luua põhjamaiselt karget, kuid samas midagi maagilist ja lustlikku. Lihtsus kombineerituna lapselike unistustega. Kuna ükssarvikud on päris salapärased ja muinasjutulised tegelased, siis nimi Nordic Unicorn meeldis mulle hetkest, kui see mulle pähe kargas. Nii nagu enamus alustavaid väikeettevõtjaid, tegin ka mina alguses kõike ise. Tegelikult on see siiani praktiliselt nii. Vaid telgi juurde kuuluvate alustekkide ning padjakatete õmblemise teenust ostan sisse. Kõik tipitelgid valmivad minu enda käe all. Abiks tuleb ka isa, kes aitab puidust telgi vaiadega. Siiani olen selliselt hakkama saanud, kuigi vähese unega öid on ikka omajagu olnud. Samas on tegu siiski pigem hobi korras ettevõtlusega, kus saan oma unistusi ning soove “välja elada” 🙂 Pakkuda lastele rõõmu, on juba väga suur tasu selle eest. Osaledes Pärnus toimunud Rõõmsate laste festivalil nägin, kui suurde vaimustusse lapsed neist telkidest sattusid -­ ronisid kohe sisse, pikutasid ning mängisid. Siis tundsin, et teen vist ikka õiget asja. Lastele on vaja kohta, kus natuke omaette unistada, lugeda raamatut või lihtsalt omi suuri mõtteid mõelda. Olen kindel, et minu valmistatud tipitelgid aitavad lastel arendada kujutlusvõimet, mõeldes välja erinevaid lugusid ja mänge. Aga nii nagu kasvab üks väike inimene, kasvab ka minu ükssarvik. Tipitelkide kõrvale sündis uus toode puhtast vajadusest muuta elu väikese põnniga mugavamaks. Lapsed ise ongi kõige paremad õpetajad. Peale seda, kui minu pisike preili viskas jalutuskäigu ajal vankrist välja oma kõige olulisema kaisulooma ja see kadus, siis soovisin, et oleks miski, mis hoiaks kallid asjad alati lähedal. Nii sündiski Hoidja­-pael, millel on peale selle ühe veel mitmeid erinevaid funktsioone -­ kinnitada närimisrõngas kõhukoti külge, kui laps seal sees istub, et vältida selle pidevat maha kukkumist või kinnitada kaisukaru auto turvatooli rihma külge, et vanem sõidu ajal ikka sõidule keskenduda saaks, mitte kaisukaru põrandalt otsimisele. Minu kogemus näitab, et ideedel on kombeks paljuneda. Seepärast ootan soodsaid tuuli, mis siin Pärnus ikka ja jälle puhuvad ning lasen uutel mõtetel ning ideedel sündida. 🙂

Päikest ja mängulusti 🙂

Sandra”

Nii et, kellel on veel häid ideid peas mõlkumas, siis ruttu jalad kõhu alt välja ja tegutsema 🙂 Pole aega raisata! On ju suur õnn tegeleda sellega, mida armastad.

Asjad edenevad

Jätsin eelmise nädala kokkuvõtte vahele, sest suurt nagu polnud millestki ülevaadet anda, aga KAHE nädalaga jõuab nii mõndagi ning tõepoolest, asjad edenevad 🙂

Eelmise nädala põhirõhk oli välisseintel, mis praeguseks on kenasti lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Vahel siis kahekordne tuuletõke ning praod makroflexist punnis. Välisseintele sai paika ka puitkarkass villa ja seina viimistlusmaterjali (kips or sth else?) jaoks. Villa panemist juba Poisikese toast ka alustasin, kuid hetkel on tähtsam põrand alla saada.

IMG_9855
Välisseinad

Teine väga tähtis verstapost – põrand. Põrandalaagid on praeguseks enamjaolt loodi aetud, tegemata on vaid vannitoa poolne osa, sest seal on hetkel puitmaterjali hunnik ees ja kilplasena kõike ümber tassima pole ka mõtet hakata. Põranda loodi ajamiseks oli meil laenutusest abiks võetud laser, mida Habemik ära ei jõudnud kiita. Töö lausa lendas käes! 🙂 Minu ülesanne on musta põranda alune korralikult villaga täita ja see ongi mul hetkel veel pooleli.

Sel nädalal said vahetatud mädanenud laetalad ja laes haigutanud auk on kinni pandud. Mulle näis see laetalade vahetus väga keeruline ja aeganõudev töö, aga brigaadil oli see justkui ‘suts ja valmis’ tehtud.

IMG_9852i
Meil on lagi!

Veel jõuti püsti panna vaheseinte puitkarkass tehnoruumis ja koridoris. Vauu, meil on kohe varsti mingid ruumid (mitmuses) selle ühe suure lahmaka asemel.

Kuna sellel überägedal laseril juba korraks peatusin, siis võtaks ülejäänud kasutusel olevad tööriistad ka ette.

Essana Metabo miiusaag. Muidu hea saag, aga juba kuuajase töö peale lõpetasid mõned funktsioonid miskipärast funktsioneerimise ehk siis laser ja led-valgustus ei toiminud nii nagu pidanuks. Käis garantiiremondis ja nüüd näib töötavat. Üldiselt on Habemik sellega väga rahul ja õnnelik, et see soetatud sai.

Makita akukruvikeeraja on Habemiku põhitööriist, mida kõigi kruvide kinni täristamiseks (?) vaja läheb. Habemik: “Hullult hea töövahend, võimsust tohutult!”. Pidavat väga head akud olema (ka akutrellil ja multitoolil), et saab pikalt tööd teha enne kui laadida tuleb.

Makita akutrell pole Habemiku sõnul seni eriti kasutust leidnud. Ainult neil hetkedel, kui akukruvikeeraja on suurest pingutusest üle kuumenenud.

Makita universaaltööriista ostmist kaalusime päris pikalt. Tundus selline tilu-lilu aparaat. Aga-aga! Habemiku sõnul aitab multitool hädast välja seal, kus muude tööriistadega pole midagi peale hakata ehk siis teeb ära kõik sellised väikesed ja vastikud toimingud. Näiteks saagis Habemik sellega lae all naelu, tegi ebamugavaid lõikeid põrandasse jms. Saab hakkama puidu, metalli, plastikuga, you name it. Mina muidugi unistan, et saan seda kunagi väga edukalt mööbli restaureerimisel kasutada, hehe.

Vurrsaag on meil hetkel laenuks võetud, aga näib vajalik tööriist, mida endalegi kunagi ehk hankida.

Veel ostsime pimedate õhtute tarvis kaks prožektorit. Seda suuremat läks juba tänagi piltide tegemisel vaja – õues oli täielik maru möllamas ja otseloomulikult ka kottpimedus.

Tööriistad on vahvad küll, aga ole mees ja viitsi nendega miskit ka peale hakata!

Vot nii. Järgmisena ootavad ees torutööd ja vaheseinte püstitamine. Torud veame põranda alt (kust siis veel, eks?) ja kui see tehtud, siis saab ka põranda nö sulgeda. Vaheseinte püsti ajamine on vajalik selleks, et kaabeldus ära vedada, noh, et juhtmetel kuskil platseeruda oleks. Lähiaja mõttes aitab ehk küll.

IMG_9865i
See on see remontika

Augusti alguses võtame nädala vabaks ja mõnuleme Ahvenamaal. Seni oleme saanud endale üksikuid puhkepäevi lubada (räägin meie-vormis, aga tegelikult on kogu mahv ikka Habemiku ja ka mu issi õlul, kes seni hoolega abis olnud), näiteks avatud talude päev möödunud pühapäeval (oli ülitore!) ja sel laupäeval ootab ees kahekesi suveteatrisse sõit.

 

 

Otsige meid ehituspoe riiulite vahelt

Alustan sellest, et Habemik on vahepeal hästi tubli olnud ning järge- ja jõudumööda kollases majas ikka tasapisi tegutsenud. Mina panen lihtsalt kodus laiska ja pirisen, miks Poisike oodatud kahe tunni asemel ainult 30 minutit magab ning mina oma „tähtsatesse“ asjadesse üldse süveneda ei jõua.

Õnneks viimastel päevadel on minu papá abis olnud ja ka Habemiku isa kauba vedamise-laadimise osas käe külge pannud. Ja päevinäinud muusikakeskus veeti ka objektile – niimoodi, muusika taktis, pidavat töö lausa lendama 🙂

Igatahes on olukord nüüd nii kaugel, et Habemik hankis esialgu vajamineva puitmaterjali põranda, välisseinte ja vaheseinte jaoks. Mõõtudelt läheb 150×50 mm materjal kandvate vaheseinte karkassiks, 100×50 mm aga kasutusse põranda tegemisel ja välisseintes ning 50×50 mm siseseinte ehitamiseks. Olemas on ka tuuletõkke materjal, kivivill (hetkel kokku 26 pakki) ning paar sotti sai puhtalt kruvide peale kulutatud.

Kuigi ma eelmises postituses targutasin pikalt-laialt sellest, kuidas järgmiseks võtame ette laetalade vahetuse, siis tegelikult on asjalood veidi teised ja laetalade vahetuseni jõuame alles mõne aja pärast. Tööde järjekord on hetkel seal maal, et brigaad kisub kõigepealt seinast 70 mm prussi ning katkub välja tõrvapapi. Seejärel lastakse kõik pilud ja praod makroflexi täis, laotatakse peale tuuletõkke plaadid ning pannakse ennist ära võetud 70 mm pruss tagasi. Sinna peale siis (nagu eelmises postituses juba mainisin, loe klubivõileiva kohta) 100 mm vill, aurutõke ja viimistlusmaterjal, mis meie puhul saab tõenäoliselt ikka see vana ja hea (?) kips olema.

Sabas ootab ka musta põranda ühtlasesse tasapinda viimine, sest hetkel on (eksomanike poolt pandud) põrand mõnes kohas erinevatel kõrgustel. Samuti tuleb üle teha põranda soojustus, sest see vill on sinna küll visatud nii kuidas juhtub. Kui must põrand saab korda, tuleb paika panna postid (tulevased siseseina prussid), mis lage toetaksid, et välja vahetada mädanenud laetalad. Põhjalikum põrandaga tegelemine jääb tõenäoliselt järgmisesse nädalasse, sest peatähelepanu all on hetkel välisseinad. Noh ja kui põrand on oolrait, siis alles jõuame lae kallale.

Selle nädala alguses osalesime oma eelmise kodu korteriühistu koosolekul, mille juhatuses Habemik veel endiselt istus. Aga enam mitte. Meie majanaabriteks olid peamiselt pensionil prouad. Naabritädidega tuligi jutuks meie eelmise kodu ehitus ja see vaev, mida nägime. Ahhetati ja ohhetati omajagu. Endal nagu polegi enam meeles see 6 kuud pea igapäevast rügamist. Eks meelde jääb ikka see ilusam pool. Näiteks see, kuidas pool aastat ilma telekata elasime ja tööpäeva õhtuti tunde diivanil jutustasime või voodis läpakast osade viisi Homelandi neelasime.

 

IMG_9813i
Pilte vaadates on küll niisugune tunne, et ainult hullemaks läheb

 

IMG_9818i
Oo, lagi

 

IMG_9827i
Poisike sai täna vist küll suure pettumuse osaliseks, sest tema tuba pole ju IKKA veel valmis

 

 

 

Edasiminekud & restaureerimiskihk

Aeg läheb kiiresti, kaks postitust on vahele jäänud, aga suurte saavutustega paraku endiselt kekutada pole. Samuti ei saa ka väita, et me viimasel ajal kollases majas hirmsat moodi rähelnud oleks, eks sellest ka need tagasihoidlikud tulemused, eksole. Aga päevad on kuidagi lühikesed ja Habemiku puhkus algab alles uuest nädalast. So many excuses. Häda on aga vähesest rahmeldamisest vaatamata kenakesti kaela sadanud, mina viskasin tööagaruses (või oli see ogarus?) naabrite keldriakna sisse ning Habemik astus naela jalga.

Vahepealsel ajal oleme maha võtnud veel mõned vaheseinad, tühjendanud teisi seinu kaootilisest saepuru soojustusest ning eelnevatest toimingutest tulenevalt otseloomulikult kõiksugu pahna ära vedanud.

Järgmiste sammudena tuleb kindla peale ette võtta laetalade vahetus. Need vaesekesed on mingi läbi lasknud juraka veetünni tõttu päris täbaras konditsioonis. Seejärel tuleb üles võtta eelmiste omanike poolt pandud must põrand, kiigata, mis sorti soojustus sealt alt vastu vaatab ning ühtlasi ka põrand korralikult loodi ajada. Järgmiseks läheb käiku seinte soojustamine, sest hetkel ulub seal vaid tuul. Kuigi, pardon, tõrvapapp on seinas, aga see läheb elimineerimisele. Välissein hakkab teoreetiliselt välja nägema nagu klubivõileib: välisvooder, 70 mm pruss, tuuletõke, 70 mm pruss, 100 mm vill, aurutõke, viimistlusmaterjal. Pead vaevame veel, kas selle teise 70 mm puitmaterjali asemel peaks kasutama villa või mitte. On’s puidu soojapidavus parem kui villal? Oleme mõlema puhul nii poolt- kui vastuargumente kuulnud.

Möödunud nädalal käis meil külas ka üks ehitusmees, nii juhuslikult, asjade kokku langemisel. Habemiku vanemad on samuti suures ehituskeerises ning nende objektil kasutuseta jäänud ehitaja tuli meile uurima, kas leiame aja, raha ja teiste tegurite osas üksmeele. Hetkel diilist miskit välja ei tulnud, sest ajaliselt meile tema vaba auk ei sobi, kuid äkki sügise poole tuleb ta koos paarimehega siiski mõneks ajaks appi. Jah, nagu näha, siis suure hurraaga välja karjutud „Teeme kõik ise“ osas tehakse juba tõsiseid mööndusi. Habemik pole paraku üliinimene ja minust ka pole sageli suurt tolku, sest keegi peab (tegelikult ikka tahan oma silmateraga aega veeta!) ka Poisikesega olema. Seega, kui kollase maja korter ehitajate abil rutem kodu nägu hakkaks võtma, siis mis mul selle vastu saaks olla. Ise tegemine on kahtlemata odavam, kuid aeg on see kõige kallim imeline kingitus ja koos olemist peame endiselt muust virvendusest tähtsamaks.

Ahsoo, aga restaureerimiskihk siis. Vot, eelpool juba kirjutasin Habemiku vanemate ehituse virvarrist, mis seisneb Habemiku armsa vanaema maja renoveerimises. Selle maja lakapealne oli aga täis tõelisi poolunustatud aardeid, mille peale minu süda kiiremini põksuma hakkas. Habemiku vanavanatädi mees olevat olnud kuldsete kätega inimene, kes oma kallile prouale mööblit konstrueeris. Tema käe alt on valminud näiteks miniatuurne tool pisikest kasvu abikaasale ja palju muudki.

Peamiselt sattusid meie valdusesse toolid, neid on eriilmelisi – nii eestiaegseid (enamuses Lutheri vabriku toodang) kui ka nõukogude aja produkte, mis mulle ka õudselt meeldivad. Täiesti kirss tordil on üks tumeda viimistlusega laud, mida tahaks juba hirmsasti paljaks kraapida. Oma järge on ootamas ka vanaaegne peegel ja pisike kirst. Pööningult sai päästetud veel üks huvitav asjandus, mida kutsume tädi Marta kapiks. See on selline suur ja roheline ja rohmakas ning ma ei kujuta veel üldse ettegi, mis me sellega peale hakkame, aga jube kurb oleks olnud seda lihtsalt ära visata.

Igatahes on mul kindel plaan nende asjadega midagi ette võtta ja sealjuures ka oma käelisi oskusi arendada. Mõtlen, et läheks õige mõne meistrimehe juurde teemat lähemalt tudeerima, sest enne töö kallale asumist oleks ju tore veidikenegi asjast sotti saada 🙂

Mulle hästi meeldivad need kõik hingega asjad. Mõtleks vaid, neil toolidel istusid kunagi Poisikese vanavanavanemad. Milline rikkus, et sellised esemed endiselt olemas on. Ei anna ju võrrelda poeriiulilt pärit saepuruplaadiga (saepuruplaat on vahel hästi ilus ka!). Aga igale oma, nagu ikka!

Ja pilte nikerdasin ka teha.

IMG_9764i
Oh, milline potentsiaal!
IMG_9796ii
Veel istumiskõlbmatu
IMG_9725
Lutheri vabriku hitt-toode
IMG_9787i
Nii lihtne ja nii ilus