Poisikese tuba

Mõtlesin sel korral jagada ideid, mis mul seoses Poisikese toaga peas mõlguvad. Miskipärast näeb minu ettekujutuses (kui mitte kinnisidees) Poisikese tuba välja mündiroheline. Olen totaalselt in love sellesse värvi. Münditooni näen kui mõnusat täiendust muidu valges värvis toale ehk siis üleni roheliseks pole plaanis tuba võõbata.

PicMonkey Collage, mintgreen
Pildid: Pinterest

Lisaks mündivärvile on mul veel mõned must be-d, mis Poisikese toas esindatud võiksid olla. Panin osad lemmikud ühte punti.

PicMonkey Collage, E tuba1
telk: Nordic Unicorn,  pilt 1: Kristina Timmer, riidest kott: Dadamora, paberkott: TellKiddo, pilt 2: Lucky Laika

Ehk siis kindlasti näeksin poja toas üht armast tipitelki. Mulle nii meeldib sellega kaasnev filosoofia, kui nii võib öelda. Mõtleks vaid, kui kihvt on lapsel oma helgesse onni koos emmega raamatut lugema pugeda või mõnel erilisemal päeval lõunaund magada. Ehk siis tipitelk on selline imeline salapärane kohakene, mis igal lapsel olemas võiks olla.

Tipitelgi romantilist joont võiks jätkata valguspallidega, mis loovad nii mõnusat mahedat meeleoluvalgust. Pallid võib ju ka ööseks põlema jätta, et lapse tuppa parajal määral turvalist valgust tuua.

Üle ega ümber ei saa ma panipaikadest. Ehk minu jaoks on läbiv põhimõte „igale asjale oma koht“. Nii, et oleks lihtne koristada ning ei peaks asju kuhugi suvalistesse kohtadesse eest ära toppima. Mulle ei meeldi liigne tilulilu ja laokil nipsasjakesed – kõik võiks kuhugi kuuluda, et lõpptulemus oleks puhas ja korras, üsna lage kodu.

Poisikese tuppa on planeeritud suur garderoobkapp, kuhu riided, jalanõud, voodipesu jm mahutada. Ent kuhu panna mänguasjad, raamatud? Mul oli juba enne Poisikest teadmine, et mingit plastmass jura ma hunnikutes koguma ei hakka. Olen küla peal näinud, kuidas lastetoad on justkui prügimägedeks muutumas, kus põhjatute kottide viisi on igasugu kraami vedelemas. Küll võib sealt välja kaevata erinevate mänguasjade juppe, peata barbiesid, you name it. Minu jaoks täielik õudus. Ei tea, kas lapsele need kõik miljon mänguasja ka olulised on, kas toovad need tema päevadesse palju rõõmu? Igatahes püüan vältida igasugust ogarat mänguasjade kokku ostmist. Ka kingituste toomise osas olen lähedasi oma seisukohtadest informeerinud. Mänguasi peab olema ea- ja asjakohane, pigem kallim ja kvaliteetne kui paarieurone plastik kärakas. Ja alati ei olegi kingitusi vaja, inimesed ise võiksid lapsele enim rõõmu tuua. Nii.. läks käest 🙂 Soovitan siinkohal lugeda Sally Ward’i raamatut „Terane laps“, kus autor toob vanuseliselt välja lapse (kõne)arengule vajalikud lelud ja mängud, mida mängida.

Nõnda olengi mõelnud, et parasjagu kasutusel olevaid mänguasju saab hoiustada ägedates paberkottides (nagu Tell Kiddo oma) või heegeldatud korvides, mis mulle ka hästi meeldivad. Mul on mitu rulli trikoopaela voodi all ootamas, et ma neist midagi vormiksin, üks vaip ootabki lõpetamist. Korvidele-kottidele lisaks näen Poisikese toas kindlasti riiuleid raamatutele. Riiulid peavad olema lapsele kättesaadavas kohas, mugavalt ligipääsetavad, et soovi korral kohe midagi „lugemiseks“ haarata. Kuigi olen ise selline pedant, et raamatud käivad riiulis ja lapsele mökerdamiseks on neid kuidagi kahju anda, siis katsun selle tunde kõrvale panna, sest tean, et just nõnda see raamatuarmastus sünnibki, ikka raamatute keskel. Mitte nii, et saad raamatuid vaid kõrgel riiulis imetleda. Raamatud peaksid lapsele midagi loomulikku olema, siis oskab ta nendest ka lugu pidada, ma usun. Juba praegugi näen, kuidas 11-kuune Poisike õpib „suurte inimeste“ raamatuid leht-lehe haaval sirvima. Noh, alati ei tule see mõistagi välja, aga laps harjutab ja on näha, et raamatud talle väga meeldivad. Ja kui satubki mõni (või rohkem 🙂 ) pliiatsijooneke raamatusse, siis tühja kah!

Ega palju enam polegi. Seina tahan riputada kindlasti mõne ägeda posteri või pildi. Oma järge on juba ootamas Poisikese ootusajal tellitud okaapi sügiseses seenemetsas, aga sellele lisaks meeldivad mulle igasugu inspireerivad loosungid nagu „be brave“, „be kind“, „dream big“. Need on ilusad sõnumid, mille keskel võiks olla hea kasvada. Või nagu Lucky Laika pilt ütleb: „julgete päralt on maailm“. Kristina Timmeri plakat on selline hästi lahe nostalgiline ja lapsepõlve rõõmu kirjeldav. Seinale plaanin panna veel lõuendi, kuhu Poisikest oodates ühe puu maalisin (mäkerdasin oleks vist õigem öelda). Eks näis, peab passitama. Väga kirjuks ma asja ajada ei plaani, kuid tahan, et asjadel oleks ka mingisugune tähendus.

Lucky Laikal on üldse väga ägedad tooted, näiteks selline nagi sobiks koerasõbrast Poisikese tulevasse tuppa kui valatult. Põrandale läheb kindlasti mõni vaip, kas heegeldatud ümmargune või näiteks selline H&M’i oma.

Ahhaa, voodi ka eksole. Praegu on meil beebivoodi ja mähkimisalusena kasutusel Smart Kid mini. Eks näis, kuidas see lastevoodi ja kirjutuslaua kooslusena sobima hakkab.

 

Advertisements

Loosimine number 2

Nii, nii, nii! Teine jagamismäng on Kodu Kollases Majas Facebooki lehel käima lükatud. Seekordseks auhinnaks on lastetubade suur lemmik – lightbox ehk valguskast. Tegemist on dekoratiivse valgustiga, milles saab sõnumeid muuta nii tihti kui ise soovid… lihtsalt libista plastikust tähed sisse ja välja. Valgusti võib seisma panna riiulile, lauale või hoopis kinnitada seinale. Valguskasti mõõdud on 30 x 22 x 6 cm.

Valguskasti paneb loosi uhiuus ja ülivinge lastekaupade veebipood Kids Decor.

Minge ja vaadake järele! Mina sain küll ainult ahhetada ja ohhetada, kui palju ägedaid asju neil pakkuda on. Fantaasiarikas skandinaavia stiilis lastetuba saab Kids Decori abil kujundatud nagu naksti!

Kids Decori asutajat Mariat inspireeris lastekaupadele keskenduvat veebipoodi avama eelkõige tema väike Dominic. Maria hindab kodukujunduses minimalistlikku stiili ning tegi julgelt teoks oma unistuse ise ägedaid tooteid maale tooma hakata.

Veebipoes on esindatud unikaalseid brände nagu Raaliving, TheMilkCollective, Tresxics, ToiMeme, Bandide, Ilka by Vanessa, Fabelab, CarlijnQ, ALittleLovelyCompany, Baghera ja Garbo and Friends. Samuti leiab mitmeid armastatud eesti disainereid nagu BebeOrganic, AnnaLutter, SleepyFox, miDeer, VäikeNee ja Prostoconcept. Brändide valikul lähtutakse kvaliteedist, disainist ja keskkonnasõbralikkusest.

rastall_daughters_day_31041

Elektri- ja valgustusplaanist

Istun meie Ahvenamaa “kodu” diivanil. Ülejäänud maja magab. Kruusis loksub ammu jahtunud kohv ja tuba on tuulise ilma tõttu veidi jahe. Hästi tore on jälle lihtsalt niimoodi koos olla, et Habemik kuhugi tormama ei pea. Sel koduehitusel kindlasti on mingisugune romantiline noot, kuid paraku on meie reaalsuses palju lahusolemist.

Kuna päriselt hetkel ühtegi naela seina ei saa löödud, mõtlesin sel korral jagada elektri- ja valgustuslahendust, mille paika panemise juures oli meile jälle hästi suureks abiks sisekujundaja Kadi Mets.

Olen juba ennegi elektri- ja valgustusplaanist juttu teinud, kuid nüüd saan ka plaani ennast näidata.

Miks seda plaani siis üldse vaja on? Kord juba jutustasin, kuidas eelmises kodus iseenese tarkusest köögilaua kohale valgustust ei pannud ning vaat et käsikaudu sööma pidime (ok, nõnda hull see muidugi polnud, aga peaaegu :). Lisaks meenutas Habemik, et lihtsalt unustasime vannitoa peeglivalgusti juhtme läbi ruumi üldlüliti vedada. Sestap pidime ostma valgusti, millel oma lüliti juba küljes. Tundub päris mõttetu mure, eksole, ja eks ta selliste vähetähtsate hädade hulka käib, aga teeb ikka pahaseks küll kui kõik on hoolega planeeritud ja siis sekka selline plähmakas.

Seega, valgus on oluline. Ahvenamaa „kodus“ (mis muidugi pole mõeldud aastaringseks elamiseks, kuid siiski) olid laevalgustid täiesti defka värk. Elutoale andsid valgust põrandalamp ning kaks iluasjakest, mida lambiks on palju nimetada. Ehk siis õhtul luges raamatut ainult see, kes diivanile, põrandavalgusti kõrvale mahtus. Pimedal ajal võib see kottpimedus pikapeale päris masendavaks muutuda. Valge on helge ja muidugi ka praktiline.

Teine point, miks plaani paika panek meile tähtis, on lülitid. Need võiksid ju ometi õiges kohas olla, seal, kus neid on mugav käsitseda. Loeb funktsionaalne asukoht – et lülitid jääksid mõnusasti „tee peale“ ning neid ei peaks mööda ilma taga otsima.

Ja kolmandaks: pistikupesad, obviously. Kus laen telefoni? Kuhu käib tolmuimeja juhe (kuni robotit veel pole)? Kuhu pistan vannitoas fööni ja kuhu suskan köögis veekeetja, rösteri, võikugrilli vms? Aga kui tahan neid kõiki korraga kasutada? Mitu auku TV taha on piisav? Kas pesad on hästi ligipääsetavates kohtades, on neid mugav kasutada? Sellised elementaarsed asjad, eks. Mu vanematekodus on ette tulnud, et vahin, tolmuimeja juhe peos, lolli näoga ringi ja otsin elektrit taga. Püüdsime oma igapäevase elu võimalikult tükkideks hekseldada, et näha, kuidas kodu kasutusmugavust maksimumini viia.

Kadilt saime enda jaoks uusi mõtteid ja värskeid lahendusi, näiteks diivanitagune karniisivalgusti oli tema mõte, ka veksellüliteid poleks vist oma tarkusega mängu toonud. Karniisivalgusti osas pole me Habemikuga veel käsi löönud. Mu meelest võiks kõik vastata tingimusele „lihtsasti ehitatav“, tema arvab, et karniis teeks asja põnevamaks. Eks näis. Öövalgusti oli jällegi Kadi idee ja meile näis, et neid võiks ju kohe rohkemgi olla – Poisikesel hea pimedas ringi tuterdada ja endal ka muidugi.

elektriplaan

Muidu on olukord nii, et enne väikest puhkamist vedasime Habemikuga veetorud põranda alt kööki ja vannituppa ning siis sai Habemik ka musta põranda enamjaolt maha pandud.

Parketiotsingud on juba tasa-tasa hakanud ilmet võtma, kuid veel on vara millestki täiesti kindlast rääkida.

Ahhhaa! Ma pole sõnagi lähemalt kirjutanud õhk-vesi soojuspumba aparaatusest. Hetkel käib valik kahe erineva pumba ja pakkumise vahel – Daikin või Alpha Innotec pump. Kui keegi teab kiita/laita, siis olge lahked 🙂

 

 

Otsin kööki ja muud ka

Ehitustegevuse osas on viimasel ajal vaikne olnud. Pühapäevane tuuleprognoos lubas Habemikul oma lohesurfi koolituse ära teha, teisipäeval kolisime end lõplikult oma ajutisest (Poisikese esimesest, nuuks) kodust välja ning kolmapäeva (siiski väikese osa sellest) veetis Habemik hoopis vee all. Kuigi füüsilist rassimist on olnud minimaalselt , alustasime vaikselt tegelemist kõigega, mis juhtub pärast. Hetkel on aktuaalsed köök, vannituba ja põrand.

Sellised romantilised köögid on mu lemmikud. Helged ja õdusad. Muidugi tuleb meil endil esmalt peensusteni läbi mõelda, mida tahame – mis kapid kuhu, millised sahtlid, missugune tööpind ja sada muud asja. Kui leiaks vaid hetke (või õigemini mitu), et Habemikuga maha istuda ja selgus majja väidelda. Ma väga tahaksin sellega lähipäevil ühelepoole saada, et siis juba hinnapakkumisi küsima hakata.

Vannina läheb arvatavast käiku Villeroy&Boch’i oma. FEB müüb seda hetkel soodushinnaga (565, enne 840). Küljepaneele pole, aga vann näib aus. Ega see muidugi mõista pole mu unistuste vann. Mu lemmikud on ümmargused kivivannid, aga we’re not meant to be, sest noh võite isegi arvata. Hind, otseloomulikult! Kui kellelgi on ideid, kuidas seda V&B vanni ägedalt süvistada, siis jagage ideid. Ise mõtlesin, et üks variant võiks olla vann näiteks tiigipuuga ära katta, midagi sellist: Pinterest

Põranda puhul ei teagi ma enam päris täpselt, mida otsime. Kuskilt sai pähe info nagu me mitte ei saaks põrandale põrandalauda panna. Seda siis seetõttu, et oleme küttelahenduseks valinud põrandakütte ja paks põrandalaud ei pidavat soojust hästi läbi laskma. Selle asemel siis olevat meie ainuke variant mingisugune parkett, peamiselt kaldusime spoonparketi poole. Nüüd aga mõtlesime asja veidi täpsemalt uurida, et siis põranda osas ka pakkumisi võtma hakata.

Aga seinte viimistlemise osas oleme ka aru pidanud ja kuna ma ise olen väikestviisi hobiallergik (kassiallergia esikoha napsasid sel aastal vara õitsevad puud, whoop whoop) ja meie eelmises kodus oli mu niigi nohisev nina väga sageli ka lihtsalt umbes, siis olen vä-ga igasugu looduslike materjalide kasutamise poolt. Kui need ainult nii kallid poleks… Igatahes käisime eile üliägedas Tartu Safrani salongis eri sorti looduslike vahenditega tutvumas ning loodan, et mul on varsti põhjust jälle Safranist juttu teha 🙂

Pealtnäha võib oma kodu ehitus ehk mõnel meeltesegaduse hetkel paistagi kui unistuse täitumine või Pinteresti ideede teoks tegemine või äkki isegi meeldiv ajaviide. Oi, ei, kõigest glamuursest on asi siiski kaugel. Ehitus on ränk. Vähemalt seni kui saab raha kulutama hakata ehk siis kujundada ja sättida, vot see on tore. Ehitus on selline, et kui kell 23 õhtul tolmuse ja takujuukselisena koju jõuad, suure näljaga mõned võileivad neelad, duši alla loivad ja voodisse maandud, siis saadki enne uinumist mõnusasti villa panemisest sügelevaid käsi kratsida. Ja mõelda, et homme jälle. Ja ülehomme. Ja nii kaua kuni kõik valmis on.

Mu vabandused, et see postitus pilditu ja nii hüplev on. Pilti pole millestki teha, sest silmnähtavad arengud puuduvad ja hüplev tekst tuleneb mu jalust niitvast väsimusest. Isegi normaalset pealkirja ei suutnud välja mõelda. Kirjutamiseni