Aastalõpu aruanne

On aeg 2016. aasta viimaseks postituseks, tehtu kokkuvõtteks. Võib öelda, et oleme tublid olnud. Oleme pingutanud ja punninud nii palju kui muu elu kõrvalt võimalik. Eriti tubli on mõistagi olnud Habemik, sest peamine ehituskohustus on tema kaela veeretunud. Nii et teen meile pika pai selle 6 kuu eest. However! Me ei ole siiski jõudnud oodatud tulemusteni, sest vannituba pole täielikult plaaditud ja ka soojuspump veel täitsa puudu – need kaks aga pidid meie peas aastalõpuks tehtud saama. Pole viga, oleme plaanidest ehk umbes nädala jagu maas. See pole mingi eriline katastroof, vaid ikka ehituse normaalne osa.

Räägin siis, mis nädalaga toimunud on. Plaaditud on saanud vannitoa seinad, veel küll vuukimata, aga tehtud! Olen nii rahul meie plaatija tööga – tõesti on väga korrektne ja ilus tulemus. Ehitajatega saime vist küll jackpoti! Kuigi alguses siunasin kellaaegadest ja kokkulepetest kinnipidamatust, siis käesoleval hetkel olen küll hästi rõõmus. Suvel olidki neil käed-jalad tööd täis ja küllap püüti kõigi juures ühtviisi toimetada. Praegu on meil kokkulepped teatud töölõikude osas – näiteks seesama plaatimine või korstnajalgadele värskenduskuuri tegemine.

Sama rahul ei saa olla muude töömeestega, näiteks nende ventilatsiooni omadega. Midagi nagu nihusti ei läinud ja lõpptulemusega saab igati rahule jääda, aga oli tunda, et inimesed suhtuvad ükskõikselt sellesse, mida või kuidas nad teevad. Ja oodatust läks oluliselt kauem aega neil ka. Pidid kahe päevaga tehtud saama, aga siis oli lühendatud tööpäev ja siis veel mingid muud põhjused.

Üldse olen ma viimasel ajal selle töömoraali peale mõelnud, et võib-olla mul on mingi naiivne ideaal, aga ma üldiselt arvan, et inimesed teevad seda tööd, mis neile enam-vähem meelt mööda (see enam-vähem meelt mööda on siis nö miinimum pakett). Et kui ikka üldse ei kannata mingit tööd teha, siis vahetad ametit või asutust või kolmandat. Ja kui oled juhtumisi selle enam-vähem meelt mööda töö leidnud, siis teed seda juba korralikult ka, või vähemasti nii hästi kui parasjagu suudad. Aga no siis ma kohtangi mingeid kalanäoga inimesi, kes a) on ka kalaajuga või b) neil on täiesti ükstaskõik, mis toimub. Näiteks juhtus nii, et vannitoa seinu plaatides avastasid töömehed, et 3 pakki kaheteistkümnest on teistsugused – teise struktuuriga, teise tootekoodiga, lihtsalt valged ja sama suurusega kui meie omad. Ehk et Hansas plaadimaailma teenindaja oli meile plaate käru peale ladudes 3 valet pakki peale pannud. No okei, ikka võib juhtuda, võimalik, et pakid olidki kuidagi segamini läinud ja nii. Kontrollida võiks ikka, aga tühja kah. Läksime siis neid plaate ümber vahetama. Mul olid enne telefoni teel kõik kokkulepped saavutatud + kott tasuta segu välja kaubeldud (oleks võinud 2 küsida) ja meid ootas kassas seesama noormees, kes kuu tagasi need plaadid peale ladus. Ütlesin kenasti, et meil on 3 pakki valesid plaate ja tulime uute järele ja teile olevat siia selle kohta ka teada jäetud. Ja inimene vaatab mind tuimalt kalanäoga, keerutab toolil, teeb “hmmm” ja ütleb, et tema sellest küll midagi ei tea. Hakkasin siis ise silmadega mööda pabereid käima, et äkki näen kuskil oma nime ja juhin ta tähelepanu õigesse kohta. Tema aga ei olnud midagi kuulnud ja suunas meid ühe teise noormehe juurde, kes pidavat asjast rohkem teadma. Ja teadiski. Oli selline sirge selja ja selge silmavaatega tüüp. Ühesõnaga, mu pika jutu mõte on see, et kulla inimesed, pühkige need kalailmed oma nägudelt ja hakake kohatäite asemel kellekski asjalikuks.

Habemikuga oleme siin ikka kipsi pannud, hunnik kahaneb kogu aeg, aga täiesti pandud vist kõike ei jõua. Täna on selle aasta viimane tööpäev kollases majas. See kõlab lausa natukene nukralt. Ahaa, mul tuli just meelde, et pean veel esiku garderoobi plaani välja nuputama – et kuhu nagid ja kuhu riiulid ja mis seal toimuma hakkab. Habemik tahab täna garderoobi kipsitama hakata, aga enne tuleb strateegilistesse piirkondadesse prussid panna, et neil nagidel ja riiulitel hiljem kuskile ka kinnituda oleks. Oh, see saab keeruline olema!

Tore on veel see, et meie tehnoruumikese põrand on plaaditud! Välja arvatud 1 plaat, sest see jäi lihtsalt puudu 🙂 Selline armas huumorinurgake on siin nende keraamiliste plaatidega juba käimas. Kui me mingi ime läbi sinna veel ühe sobiva plaadi leiame, siis… see on küll ikka üks suur ime! Kui ei leia, siis klopsime jääkidest sinna midagi kokku – see on ju kõigest tehnoruum, mis läheb otsast ääreni mingeid rohmakaid aparaate täis.

Lõpetuseks veel üks tore uudis: me siiski jääme AIT-Nordi poolt pakutava Alpha-InnoTec õhk-vesi soojuspumba juurde. Paigaldama tullakse tõenäoliselt uue aasta esimesel nädalal. Kui seade paika saab, siis räägin sellest pumba-seiklusest lähemalt kah. Seniks kniks, kraaps ja kummardus! Aitäh, et olete sel aastal meiega olnud! Mõnnat aastalõppu ja palju õnne mulle, sain eile päris vanaks.

See veel protsessi-pilt. Praegu ka vasakpoolne sein tehtud. On ju korralik?