Lõpusirgel, vol maeiteamitmes

Aega on nüüd üksjagu möödunud ja omajagu on tehtud ka saanud. Põhiliselt on kõik viimasel ajal toimunu olnud muidugi laega seotud. Suures plaanis sujub kõik kenasti, sest enamus korteri laest on pandud. Teha on jäänud vaid vannituba ja meie magamistuba, kokku nii 20 ruutmeetrit. Hetkel on laelaudise panemine pausi peal, sest korralik materjal sai otsa. Nüüd ootamegi puiduettevõtte järgi, kes oma praagi järgmiseks nädalaks välja vahetab. Siin ma peatuks tegelikult lausa kauem, kuid minu rahulolematus antud ettevõtte suunas on hetkel nii suur, et jätan pikema sõnavõtu mõneks teiseks korraks. Vaataks enne, kuidas see laesaaga ükskord laheneb, aga praegu mul millegi positiivsega kahjuks kilgata pole. Kes oodata ei malda ja tahab kohe teada, mis ettevõttega tegu, lugegu üht jaanuarikuu postitust.

Laelaudise panemisest veel nii palju, et esimesel õhtul läksime uljatena kohale ja mõtlesime, et prooviks õige lauad kruvidega kinni lasta. No ilmselgelt sellest midagi head välja ei tulnud ja pidime ikkagi küla pealt naelapüstoli ja kompressori kohale vedama. Aga siis hakkas töö lendama ka. Üksinda oli Habemikul seda lage muidugi nüri panna, aga õnneks käisid vahepeal abilised ka. Tulemus on päris ilus. Laudis ei ole küll nii valge nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin, puustruktuur kumab siiski läbi, aga see ei ole häiriv. Alati (loe: viitsimisel) saab ju üle värvida. Natuke on kahju, et laua üldise madala kvaliteedi tõttu tuli mõnes kohas valida lakke panemiseks ka sellist kehvemat kraami. Hiljem saab neid iluvigu muidugi likvideerida ka ja tulebki seda teha.

Nüüd on järg põranda käes. Habemik võtab täna selle asja suuremalt käsile. Kunagi ammu sai kirjutatud ka, et maha tuleb meil selline imeline parkett RM Stuudiolt. Kuna meie põhiküttekehaks on õhk-vesi soojuspump, siis enne parketi laiali laotamist on muidugi igasugu tralli vaja teha – maha lähevad penoplasti plaadid, siis veetorud nende vahele ning lõpuks parkett. Põrandaküttetorudest nii palju, et vannituppa ja Poisikese elamisse tuleb kaks kontuuri, meie omasse üks ja elutuppa-kööki kolm. Kontuur on sisuliselt üks toru, mis saab alguse sooja vee pealevoolust ja õhksoojuspumbast ning lõppeb seal, kus ringvool läheb pumpa üles soojendamiseks tagasi. Pumba ja põrandaküttetorude vahel on ka veel kollektorid, mis vee tubadesse laiali jaotavad või pärast kokku korjavad. Põranda panemist alustame Poisikese toast, parkett hakkab jooksma sama pidi, mis lagigi.

Võimalikult ruttu tahaksin muretseda põranda- ning laeliistud. Ei taha, et tekiks mingi liistudeta olemise periood ja remonditunne saadaks ka meie sees elamist. Kindla peale jääb nipet-näpet teha forever and ever, aga põhiasjad võiks esimesel võimalusel joonde saada. Põrandaliistud tellisime ära Puumarketist. Kõigest 9 cm kõrged, hehe. Täitsa hea kõrgus on tegelikult. See minu poolt esialgselt pakutud 15 cm oli küll vist korralik overkill. Laeliistud tellime ka arvatavasti sealt, hea mugav. Liistud lähevad mõlemad valgeks. Värvima peame neid ise. Laeliistud peaks ka vist üsna laiad valima, sest see lagi on mõnel pool seina ääres noh nii nagu ta on ja liist peab koledad kohad ära katma.

Millalgi siin kurvastasin, et meie magamistoa seinavärv sai minu maitsele liiga roosa varjundiga, aga ju siis pole väga hullu, sest üle värvima ma seda ei kavatse hakata. Seinad on praegu nii ilusad ja üldse ei raatsi neid oma võhiku käega solberdada. Elame-näeme, kuidas meile seal põhimõtteliselt üleni valges elamises olla meeldib ja siis vaataks edasi. Võib ju ka juhtuda, et üks väike kunstnik motiveerib meid peagi seinavärvi värskendama. Loodan muidugi parimat, aga see, et lapsed seinale kriips-kraaps teevad, tundub kuidagi paratamatu. Pole viga, mulle see enda väike kunstnik väga meeldib ja meeldivad tema teosedki.

Lähiajal tuleb meie tubli elektriinsener (meie elektritöid teostabki elektriinsener, no täiega veab!) oma tööd lõpule viima – paneb paika pistikupesad, lülitid. Vautšivau! Siis saab ka Poisikese rahus uitama lasta. Eelmine kord seadis ta sammud otsejoones seinast väljaturritavate juhtmete poole. Meil on selline hästi julge ja uudishimulik laps. Teisest puust, kui me ise väikestena olime.

Eile saime ka plaatijaga kokku, et näidata, mis nipet-näpet tööd veel tegemist vajavad. Järjekorras on meil köögi tööpinna tagune, ahjualune ja korstnajalgade ümbrused. Aga plaatija arvas, et kõike on lihtsam teha hoopiski hiljem – siis kui põrand ja köök paigas. Nii olgu.

Lähiaja kõige suurem eesmärk ongi põrand ja veelkord põrand. See peab ju enne maha saama, kui köök jõuab, mis peaks juhtuma märtsi esimeses pooles. Näib nii mägede ja merede taga aeg olevat, kuigi põhimõtteliselt ju kohe, siin, üle ukse.

Ilusat Eesti sünnipäeva järgset päeva! On nii imeline, et saan elada siin oma Eestis, rahus, mugavuses, kirjutada neid emakeelseid, maailma ilusaimaid sõnu. Ja olete teie, kes neid sõnu lugeda mõistavad. Üks päev peale filmi “Lion” vaatamist, sosistasin Habemikule kui õnnelik ma olen, et sündisin just siin. Milline privileeg.

Pilte ka!

img_20170225_100618
See on sissekäik meie magamistuppa. Näete seda roosat jah? See on ju seal!
img_20170225_100331
Pooleliolevad tööd meie magamistoas
img_20170225_100455
Vaade elutoale ja Poisikese tuba kaugemal. Lagi pandud.
img_20170225_100520
Elutoa teine pool. 
img_20170225_154835
Poisikese toas panime põrandakütte torud ära. Siin pildil neid veel näha pole, teeme ettevalmistusi. Kõige alla läks sooneline penoplastist, selle külge metallplaadid, mille vahel siis torud jooksma hakkasid. 
img_20170225_100246
Ahjualuse plaadid
img_20170225_100303
Looduskivi paneme meie magamistoas oleva korstna ümber. Ma loodan, et ma seda kahetsema ei pea:)
img_20170225_100257
Köögi tööpinna taguse mõtlesime kalasabas panna. Eks näis!

 

 

Advertisements

Ikka lõpusirgel, vol 4

SEINAD ON VÄRVITUD! Püha müristus, see on tehtud. Praegu korterisse astudes tundub kõik valge. Lihtsalt valge. Kui on veel juhtumisi hommik, nii kell 9.00, siis on kõik nõnda hele, et peab natuke silmigi kissitama. See on muidugi ainult hommikul nii, sest hiljem kaob päike meie vaateväljast terveks päevaks ja siis on kõik jälle tavapärane.

Aga veidi värvidest ka. Esikusse, elutuppa ja kööki valisime ühe tooni. Kuna köök+elutuba on omavahel täielikult ühendatud, siis ei hakanud sinna mingit hookuspookust välja mõtlema. Ja esik ju ka kohe sealsamas. Peale selle on esik päris pime, nii et hele toon on igati asjakohane. Ainuke murekoht saab olema määrdumine, aga äkki aitaks selle vastu nii umbes meetrikõrgune laudis? Igatahes, valitud tooniks osutus Tikkurila Paper, kood F497. Tikkurila kodulehel on värvikaart kenasti olemas. Kusjuures esimese valiku oma lemmikutest tegingi just niiviisi – uurisin sedasama kodulehe värvikaarti ja panin kirja toonid, mis silma jäid. Nagu arvata võib, see oli suhteliselt bingo mängimine. Hiljem käisime värvikaarte K-Rautas niiöelda elusast peast katsumas ja võtsime poeonu lahkel loal posu lemmikuid korterisse kaasa, et neid sealses valguses vaadelda. Minu jaoks on sellised otsustamised küllaltki keerulised – õnn, et kõik on heledad toonid ja hullult puusse nagu panna ei saanud. Poisikese tuppa valisime tsipa tumedama tooni – Cloud, kood Y481. Mul on ikkagi plaanis seal toas ka oma lemmikut, mündirohelist, ära kasutada, aga seda teeme kunagi tulevikus, näiteks Stenciliti šabloonidega möllates. Mündiroheline võikski olla selline lisatoon, mitte liialt domineeriv. Oma magamistuppa valisime lõpuks värvi Ice Rose, kood J503. Kaardilt näib pisut lillakas-roosakas toon, aga päriselus on korteri valgus nii kehv, et ma pole suutnud selle värvi tõelist olemust veel tabada. Ehk et praegu paistab valgena. Vannitoas läks seina lihtsalt valge värv. Mõtlesime, et kuna seinaplaadid ju valged ja nii, siis peaks ülejäänu ka samamoodi olema. Aga praegu näen, et plaadid pole päris seesama valge, mis värvitud sein ja mõtlen, et oleks võinud sinna ka ikka mingi tooni panna. Vaevalt ma muidugi selle üle värvimisega enam tegelema viitsin hakata. Pealegi, ma ütlen, see valgus on igal pool nii kehv (loe: 3 prožektorit), et päris õiget ülevaadet niikuinii veel ei saa. Elame-näeme ja siis vajadusel korrigeerime.

Kui nüüd nendest päris värvipottidest (ma ei tea, kuidas seda paremini kirjeldada) rääkida, siis meie maalrid käskisid osta Akrit 12. Poemüüja seda miskipärast ei soovitanud – olevat kõige odavam ja võib jääda läikima. Peamaaler pärast prõõkas, et ärgu me neid poemüüjaid uskugu, maalrid teavad kõige paremini, kuidas miski seinas jääb. Tõsi ta on. Vaevalt poemüüja igapäevaselt värvirulliga ringi käib, maalrid seevastu küll. Akrit-12 on selline tugev värv, mis peaks ka pestav olema. Aknapõskedele panid nad ka seda ja vannituppa läks siis juba spets niiskuskindlam värv.

Nagu plaanitud oli, saime ka lakke distantsliistud pandud. Suurema osa tegime Habemikuga ühel päeval kahekesi ja teise poole said nad naabripoisiga koos pandud. Selline mõnus ajaviide oli, ei midagi kontimurdvat või ebameeldivat. Nüüd seisab asi puiduettevõtte taga, kellega oli kokkulepe, et laelaudis transporditakse reedel. See oleks olnud ideaalne, sest siis saaksime laupäeval juba paigaldama hakata. Selgub aga, et neil nüüd läheb ikkagi kauem – värv kuivab. Nimelt ma ju soovisin, et laudis oleks täiesti valge, mitte peitsitud või kuidagi muud x-moodi tehtud, nii et puustruktuur läbi kumab. Miskipärast said nemad ikkagi aru, et mulle käib selline mingi vahepealne hele variant kah. Vot ei käi ikka küll. Ei tea, kas see laudise valgeks värvimine on mingi eriti keeruline asi või eriskummaline soov… Oh, ma loodan, et nad saavad need lauad laupäevaks ära kuivatatud ja transporditud! Mulle üldse ei meeldi selline õel mutt olla, aga mulle ei meeldi ka, kui mind kuidagi üle lastakse.

Ühtlasi kardan ma seal värskelt värvitud seintega korteris üldse midagi teha. Praeguseks on seinad muidugi juba kuivanud, aga pelgan, et keerame seal midagi tuksi, kriibime või müksame või määrime. Sest meil tuleb ju veel laelaudis üles vedada (äkki aknast on kõige ohutum seda teha?) ja lakke panna. Muuseas, nende mitmemeetriste laudadega ei ole just lihtne toas manööverdada.

Praegu käib ka meie valamukapi konstrueerimine, selle teeb valmis DSK Mööbel, kus ka köögi teha lasime. Valamu on juba tellitud – Vispool Q-700. Käisime poodides ka vaatamas, aga no mina ei leidnud sellist korralikku sügavat ja ühtlasi nägusat kraanikaussi. Enamus on kuidagi madalad ja teinekord tahaks ju käsitsi ka mõne asja pesta ja siis niimoodi, et kõik ümber lainetama ei peaks.

Põhimõtteliselt oleme ikka kenasti graafikus – laudis, põrand, natuke plaatimist, elekter, köök ja olge lahked ning hakake kolima.

Väike update: hommikul nägin oma silmaga, et mu magamistoa seinad on rooooosad! Oh, palun ei.

Pildipostitus!

img_20170205_120406
Värvivalik. Põhimõtteliselt saab kõik valge olema 😀 Pilvi on selline hallikam toon ja mõeldud Poisikese tuppa. Paperi läheb kööki, elutuppa, esikusse ning Palatsi asemel valisime lõpuks Jääruusu, sest seda sai väiksematesse potsikutesse segada. Toonilt on Jääruusu Palatsist veidikene tumedam. 
img_20170205_114117
Vaade meie magamistoast. Nagu näha võib, siis kõik on ju põhimõtteliselt valmis, haha! Ausalt, minu jaoks ongi. 
img_20170205_114108
Kööginurgake. Ühe meie uue puitaknaga ja maalrite veekeetjaga.
img_20170205_114039
Pahteldusega on ühel pool. Homsest hakkab lihvimine. Ramirendist võtsime niiskusekoguja, sest pahtel ajab nii palju niiskust välja ja aknad hakkasid higistama. Väga palju abi on sellest masinast juba olnud, kohe teine õhk on toas.
img_20170205_114026
Ja pilt Poisikese toa poolt. Kõik nodi on toa keskele kokku tassitud, et maalritel oleks seinte ääres ruumi toimetada. 

Lõpusirgel vol 3. Kui originaalne!

Sain abikaasalt noomida. Mu blogi olevat liig pildivaene. Vot, mulle on lihtsalt kuidagi vastukarva mingi kaose pildistamine. Pilti võiks ikka ilusatest asjadest teha, onju. Kuigi praeguseks on kaosest juba kord kujunemas. Seega, jah, mul oli kindel plaan täna hommikul mõned pildid teha, aga nagu selgub, siis ma olen selleks liiga uimane. Ühe üle aastase jõmmiga ehitustandril käimine võtab just parasjagu nii läbi, et pildi tegemine meelest jõuab minna. Aga äkki homme võtan asja käsile ja panen pildid siia ka!

Parim algus nädalale oli muidugi maalrite saabumine – tänasega peaks pahteldusega ühele poole saama, uuest nädalast algab lihvimine ning siis juba värv seina. Peamaaler andis täna lootust, et lausa kolmapäevaks võib kaputt olla. Kui hästi see kõlab! Ma olen siin vahepeal värvilahenduse osas pead murdnud. Mu sooviks on kõik seinad värvi alla panna, eksole, ja heledaks. Just selle mõttega, et tahan rahu enda ümber. Kui see rahu mind ära tüütab, saan iga kell seina erksamaks timmida või tapeediigatsusse langedes mure lihtsasti lahendada. Aga vot, et panen tapeedi seina ja siis muud varianti ei olegi kui kisu maha või pane uus peale – seda nagu ka ei tahaks. Ja kuna ma pole kunagi sellises rahulikus kodus elanud, kus kõik seinad oleksid lihtsalt heledad, siis tunnen suurt elevust, kuidas see olema hakkab. Muidugi ei jää seinad tühjaks, küllap leiame igasse tuppa mõne prindi või maali, mida eksponeerida. Pluss alati saab asja mööbli ja aksessuaaridega täiendada. Oi, see kõik saab ilus olema, oi-oi kui ilus! Aga no püha müristus, kui keeruline on valida värve! Tahaksin, et kõik toad ka omavahel kuidagi harmoneeruksid ehk et kui Poisikese toa uks on lahti, siis see, mis välja paistab, käiks ka elutoa meeleoludega kokku. Sellist ühtset tervikut tahan. Ja teate, ma olen ühtlasi nii õnnelik, et ise neid seinu pahteldama ja lihvima ja värvima ei pea, sest ma olen hull pedant ja karta on, et ma ei suuda ise eluski saavutada sellist tulemust, millega rahule jääksin. Vaadates aga Habemiku vanemate uue kodu värvitud seinu (neil olid tööl samad maalrid, kes meilgi), siis need on lausa võrratud! Päriselt ka. Ja ma ei suuda uskuda, et minu kodus saavad ka sellised seinad olema – sirged ja siledad ja siidised. See on nagu lotovõit mu jaoks. Ja mõtleks, aknapõsed teevad ka maalrid korda. Ma ei peagi leppima mingite vigaste põskedega. Mäletan, kuidas eelmises kodus värvida mökerdasime. Ma olen kusjuures täielik plähmerdis, kes möglab kokku iseenda ja kõik, mis ette jääb. Ja paganama kärsitu olen ka. Ühesõnaga, kuigi see lause “maalrid hakkasid tööle” kõlab kui kõige tavalisem asi maailmas, siis minu jaoks on see nagu … mingi väga-väga-väga hea asi. Nagu kindad eriti tuulisel päeval või Poisikese kõrval uinumine või esimene amps kui kõht on eriti tühi või… ühesõnaga you get the point.

Kui Habemik ükskord lõpuks koju jõuab (mis on juba täna, whoop-whoop), siis võtame ja paneme lakke distantsliistud ära. Me pole seda kunagi enne teinud, aga vaevalt see teab mis keeruline on. Raske osa on see lakke vahtimine ja järgnev kaelakangus, aga tühja sest, kui oleme juba seal maal, et paneme lage! Jejeje! Kui distantsliistud paigas, siis saame ehk järgmisel nädalavahetusel juba laudist panema hakata. Kõik sujub, kõik loksub paika. Ei ole enam kaugel see aeg, kui istun seal meie oma diivanil, sahistan villasokke mööda tammeparketti ja … olen kohal.

Tellitud on ka elektrijubinad – lülitid ja pistikud ja nendega kaasaskäiv. Valisime ühe sellise kandilise sarja ja valge mudeli – Future Linear on nimeks. Mulle need sellised vahepealsed ümarate äärtega väga ei istu. Oleksin tegelikult tahtnud täiesti ümmargusi retrolüliteid, aga no ma ei viitsinud Habemikuga sellesse lahingusse astuda, sest tema jaoks olid retrokad täiesti no go.

Vahepeal saime köögi “lukku” – tehnika makstud, käepidemednupud on valitud. Kuigi algselt otsustasime modernsemate käepidemete kasuks, siis ma lõpuks ei suutnud oma jah-sõna öelda, sest need tunduvad mulle kuidagi liiga lihtsad ja veidi labased. Samas sellised veidi antiikse jumega on kuidagi omapärased ja huvitavad. Segisti on Franke Leda. Laelaudis (valge kuuselaud) on ka tellitud ja osaliselt makstud. Ühtlasi on mu kogutud säästud laiaks löödud. Ehk et kõik on tasakaalus 🙂 Aga ma olen rahul, isegi nende kopikatega pangaarvel. Sest ühel päeval ma istun diivanil ja sahistan villasokke tammeparketil. Ja mu laps magab oma toas ja tema mänguasjad on kõik ühes kohas ja mul on vann ja mul on valge lagi ja mul on see kõige erilisem ja kõige tavalisem koht maailmas, kus saan olla nende kahe inimesega, kes mulle kõige rohkem meeldivad.