Lõpu algus

Ma täna Delfisse pikka postitust ei teinud, aga mõtlesin, et jagan siin ikkagi, mis toimps.

Praegu vaatan ruudulisele paberile kirjutatud nimekirja ja selle pikkusest hoolimata usun, et on täitsa reaalne, et 1. aprillil juba oma tutikas kodus ööbime. Elamiseks seda vist päris nimetada ei saa? Või saab – on see elamine, kui me jäämegi ööbima? Hehe!

Vahepeal juhtus nii, et saime põranda enamjaolt pandud, kui järsku avastasime, et ups, parketti jääb puudu. Olime liiga vähe tagavaraks võtnud. Nii kirjutasingi kohe RM Stuudiosse ja hoidsin pöidlaid, et neil meie parketti natuke ikka alles on. Sain positiivse vastuse ja pakk pandi juba samal päeval teele. Järgmisel hommikul oli parkett käes ja elu ilus. Jälle hästi tore kogemus RM Stuudioga, aitäh selle eest!

Erinevate asjaolude kokku langemisel saime põranda aga alles eile lõplikult paika ja ega jällegi väga suurt laristamist polnud, nii nibin-nabin klappis. Põrandaliistudega oleme mäel – selles mõttes, et kõik on olemas (loodetavasti ikka jätkub) ja ka valgeks võõbatud. Kuivavad praegu ja ootavad seina panemist. Ideaalis tahaks aga enne liistudega mässamist ka põranda üks kord ära õlitada. Mulle tundub, et seda oleks palju mugavam valgete liistudeta teha, aga eks näis, kuidas kulgeb. Ses mõttes, et kui põranda õlitamiseks läheb, siis tahaksime selle kõik ühe korraga ära teha (mitte tubade kaupa) ja siis pole meil seda liistuhunnikut jälle kuhugi seisma panna. Laeliistude osas ka helistati eile, et needki kohale jõudnud – vaja järel käia ja siis värvimisega algust teha. Mõlemad liistud tellisime Puumarketist. Ehk et jah, liistude paigaldus ei ole mingi eriline prioriteet, sest ennegi nendeta mõnda aega elatud. Üle värvida tahaks liistud aga enne sisse kolimist küll, sest Puumarketist saame need naturaalsel kujul – nii on tunduvalt odavam, värvitud liist maksab juba 10+ eurot 2,2 or something meetrit.

Täna tuli ka plaatija ja tegi köögi tagapinna, ahjualuse ja korstnaümbrused korda. See valge kalasaba köögi taga on VAU! Nii tore, et me lõpuks ikka selle kasuks otsustasime! Määravaks osutus minu jaoks see, et meie köögikappide vahe on 55 cm – see tähendab, et kui oleksime 10×20 mõõdus plaadid ikka nn metroostiilis ladunud, siis tulnuks meil ülemise/alumise rea omad pooleks lõigata. See aga oleks minu arvates kogu asja täiesti jamaks teinud. Nii, et kalasaba it is. Natuke häirib mind, et ühes ääres läksid väiksed killukesed (plaadi nurgad) kasutusse, aga tänu sellele jookseb muster igal pool kokku ka. See on väike asi ja ei paista tegelikult üldse kuidagi silma või nii. Hullult rahul võime aga oma plaatijaga olla küll! Tõeline leid. Ta ise tunnistas, et see sein võttis oodatust 4 korda kauem aega, aga ma siis lohutasin, et nüüd ta saab sellise kunstiteose oma portfooliosse lisada 🙂 Õnneks ülejäänud tööd on lihtsad ja käivad tema käe all kiirelt. Homme tuleb ta veel vuukima ka ja siis saan juba lõpptulemust näidata. Väikese tiiseri võin muidugi juba täna Instasse lisada.

Oma vaimusilmas näeme, et nädalavahetuse suurprojekt võiks olla vannituba. Vann sisse, valamukapp paika, kapile tööpind peale, sellele valamu+segisti ja last but not least wc-pott seina. See võiks nädalavahetuse eesmärk olla küll, äkki isegi teostatav. Kindlasti on vaja enne seda kõike mul seal korralikult kraamida. Seejärel ootaks teisipäeval torumeest, kes kõik segistid ja värgid ära ühendaks. Habemik ütleb, et tal need toruvärgid üldse välja ei tule ja kui nii siis nii – üldse ju ei tahaks, et kuskilt midagi läbi tilkuma jääks.

Ja siis, kui mingil imeväel need eelpool mainitud asjad tehtud saame, võiks nädalavahetusega ka siseuksed ära paigaldada. On teised praegu igal pool ees ja nende liigutamiseks on vaja eraldi keegi musklitega mees kutsuda, sest minust Habemikule nende tassimisel eriti kasu pole. Jah ja kui kõik niimoodi sujub, siis pühapäeval õhtul hilja õlitaks põranda, laseks sellel siis kaks päeva kuivada ja teisipäeval saaks torumees toimetama hakata.

Mingi hetk tuleb ka valgustid lakke panna, ega ju päris kottpimeduses ka elada saa. Ja siis ka koristada – aknaid pesta, tolmu võtta, särkivärki. Ja muidugi mingi hetk ka oma kraam külapealt kokku korjata. Millal meil küll selleks veel mahti on, sest järgmine nädal olen mina pool aega koolitusel ning Habemik Poisikesega kodune ja ülejärgmisel vastupidi – Habemik jälle reisib väljamaale ja me omapäi. Ehk et kiireks läheb enivei. Suurepärane oleks, kui saaksime kasvõi selle miinimumprogrammigi läbitud ja esimese aprilli õhtuks madratsi tuppa tassitud. Hoidke pöidlaid, pliis 🙂

Valamukapp vannituppa. Tööpind on tamme liimpuit plaat. Selle tegin Osmo õliga üle. Kapi karkass melamiin, uksed mdf. Valamu on Vispool Q700 – mu lemmik!

Värvitöökoda. Põrandaliist siis, päris ilus mu meelest. 9 cm kõrge. 

 

Köögist ja kõigest muust ka!

Ma alustan siis ikka sellest kõige tähtsamast ja ilusamast asjast meie kodus – mõistagi köök. See on kena ja valge, hästi paigaldatud, tundub ka kvaliteetne, etteheiteid pole. Samas pole ka suurt eufooriat – see kõik on vist liiga kaua kestnud ja puhtalt uuest köögist ju suurt kasu pole, kui pool põrandatki alles panemata ja homme just sisse ei koli. Ma usun, et see rõõmujoovastus mind üks hetk tabab, aga küllap see juhtub siis, kui Habemik laupäeva hommikul pliidi ääres pannkooke küpsetab ja me lihtsalt elamegi oma toredat tavalist elu. Mõned märkused mul köögi suhtes ikkagi on. Näiteks tundus mulle esialgu plaani vaadates, et püstakus asuv elektriahi on silmade kõrgusel nagu mulle meeldibki. Pikemalt ma sellesse ei süvenenud, sest mulle näis, et nii ju tehaksegi – kui ahi silmade kõrgusel, siis mugav mööda minnes sisse piiluda. Tegelikkuses on ahi aga hoopis madalamal, umbes rinnakõrgusel. Ehk et eeldasin, et asjad on üht viisi ja ei uurinudki põhjalikumalt järele. Minu möödalaskmine. Pole viga, see on ju õigupoolest tühine asi ja harjun ümber. Veidi häirib mind, et see kapisisene õhupuhasti, mis valitud sai, on vist üks odavamatest ja paras kärakas, no selline hall plastik, robustsete nuppudega. Õnneks see väga välja ei paista ja üldpilti ei riku. Kööki tellides ei osanud me nagu paremat küsidagi, sest köögitegija kasutavat seda mudelit sageli. Me pöörasime pigem oma tähelepanu ahjule, külmikule ja induktsioonpliidile, sest mis selles õhupuhastis ikka nii keerulist olla saab, onju. Aga näed, saab ka see olla üks või teine. Meil on nüüd see teine siis. Veel juhtus niiviisi, et pidime viimasel hetkel valima teised käepidemed, sest nupumüüjal polnud meie lemmikuid enam olemas. Oeh. Need uued aga on veidi teisest puust ja ei sobi nii valatult ülemiste nuppudega. See on see koht, et oleks ju võinud need õiged käepidemed juba varakult ära tellida, mitte hakata nende kohta uurima loetud päevad enne paigaldust. Mina ju valisin pika otsimise ja kaalumise peale oma lemmikud. Milleks üldse? Vabalt võinuks ju üki-kaki, kommi-nommi teha. Selles mõttes, et ma elan ikka edasi ja ära ei sure, aga minu jaoks on raske selliste asjadega leppida. Tahaksin parimat võimalikku tulemust selle suure raha eest, mida maksime. Praegu pean aga nagu leppima sellega, mis parasjagu laos on. Panin need asjad kirja, et ehk keegi saab minu plähmerdustest õppida. Tegemist on ju siiski tilu-lilu pisiasjadega, kokkuvõtlikult on kõik väga hästi – meil on imeilus köök ja ootan väga, et saaksime juba seda igapäevaselt kasutada!

Kui juba kurtmiseks läks, siis võtan ka kolmandat ja viimast korda sõna meie laelaudise osas. Ühel mõne nädala tagusel päeval käisin kodulinna kohvikus kirjutamas ja kui nende ideaalset sisevoodrilauda nägin tekkis okas hinge küll, et mille paganama pärast me selliste tegijate otsa sattusime, kellelt suurt muud ei tule kui praaki. Eks ma olen loomult selline täiuseihaleja küll, aga usun, et see toodang, mis meile saadeti oleks iga normaalse inimese (kes tahab, et ta kodu kena välja näeks) meelest lihtsalt jube. Aga siis mingil päeval ühte Habemiku poolt pandud laeosa parandades (Habemik ise väitis, et oli vist mingis transiseisundis kui sellised lauad lakke pani, haha) mõtlesin, et me ei ehita ju mingit ajakirja klantspilti, vaid oma kodu. Ja meie kodus võibki olla ebatäiuslik lagi, sest see ei oma mitte mingit tähtsust selle kõrval, et meil saab olema koht, kus olla koos. Kolmekesi, perena. Muuhulgas annab seda lage üles vuntsida küll – täidan augud ja praod akrüüliga. Keerulisem on lae ühtlasesse värvi saamine – iga laud on eri toonis ja laes paistab see hästi silma. Kõige paremini annab toonida valge peitsiga. Habemikuga naersime, et ju tuleb meil lihtsalt rohkem nina norus käia 🙂

Eelmises postituses mainisin, et meie elektritarvikud läksid oodatust tunduvalt kallimaks maksma. Avaldan saladuse: nende hind oli kokku veidi üle 900 euro. Lisades veel elektriku töötasu tuleb päris asjalik summa kokku, eksole, kolmetoalise korteri kohta. Aga mis läinud, see läinud, raha taga ei nuta. Elektriku käest saime tagasisidet ka, et tegu ongi tõesti väga korralike toodetega ja vahe odavatega võrreldes mäekõrgune. Kuigi vaevalt mina, tavakasutajana, sellest vahest aru saan, aga hea teada vähemalt.

Sel nädalal sai paika ka Alpha-Innotec õhk-vesi soojuspumba väliosa. Seega: meil on küte sees! Hurray! Paigaldajad olid õhtul kaheksani objektil ja nende olemise ning tegemisega jään küll igati rahule. Torud on korrektselt veetud, kõik praht ja puurimisel tekkinud sodi koristati ära, mehed ise olid sõbralikud ja ei pahandanud üldse, et meie koridoris vedelenud träni ühest kohast teise pidid tõstma. Hästi tore on niimoodi! Torud tuli vedada läbi trepikoja, selleks oli vaja puurida mitu auku – üks trepikoja põrandasse, teine välisseina. Aparaat ise on paigaldatud maast umbes kahe meetri kõrgusele – saab redeliga hooldust tegema ronida, samas asjasse mittepuutuvad isikud ligi ei pääse. Ühes postituses võiksin lähemalt ka meie trepikojast kirjutada, see on selline… kuidas nüüd öeldagi… inetuvõitu.

Põhiprojekt, mis jätkamist ootab on ikka parketi panek. Esiku ja suurema osa elutoast-köögist ehk miinimumi oleme täitnud. Nüüd tuleks aga ka ülejäänu ära teha, võiks see juhtuda tuleval nädalavahetusel. Põranda panek on enam-vähem sujunud. Selle paigaldus põrandakütte torude peale on veidi keerulisem kui lihtsalt mustale põrandale, aga saame hakkama. Tuleb lihtsalt jälgida, et metallplaadid parketti vajalikest kohtadest toestaksid. Parkett ise on äge, selline hästi rustikaalne – suurte oksakohtade ja muude omapäradega.

Vahepeal varustasime end ka duši- ja vannisegistiga, veel on vaja hankida vannitoa valamu segisti. Dušisegistiks on Hansgrohe Croma 220 Air 1jet, maksis see FEBi sooduspakkumise ajal alla 400 euro. Vannisegisti on Hansgrohe Ecostat Comfort, sinna juurde ostsime ka vooliku ning dušiotsiku. Valamusegistit pole ma suutnud veel välja valida, tegelen asjaga.

Valgustite osas läheme praeguse seisuga pirn+kangasjuhe lahenduse ning süvistatud valgustite peale. Veel otsin ma mingeid eriti ägedaid seinavalgusteid, sest meil on ju diivanitagusel seinal augud, mis täita vaja. Natuke muidugi juba kahtlen, kas oli vaja neid sinna teha ja kas see jääb ikka ok, aga enam pole parata. Mu tingimus on, et ennem olgu need juhtmed seal pool aastat ripakil, aga suvalisi valgusteid ma panna ei taha – jään ootama, et kohtaksin oma unistuste seinavalgusteid. Üleüldse näen praegu, et mitmed asjad on ikka natukene metsa jooksnud. No see sama, et ahi liiga madalal ja köögi pistikupesad liiga kõrgel, aga siis mõtlengi, et kas peab kõik nii max perfektne olema?! Me ju püüdsime läbi mõelda iga viimse detaili, aga kõike ei tule pähe. Lihtsalt ei tule ja kõik. Mõtle kasvõi 100 korda, aga midagi jääb ikkagi mõtlemata. Nii lihtsalt on. Et osad asjad lähevad ikka nihu või vähemasti teisiti, kui oled planeerinud. Mulle ei meeldi, kui asjad lähevad plaanitust mööda. Vot, ei meeldi kohe üldse. Aga see on ELU. On hästi palju hullemaid asju kui seinavalgustid või liiga kõrgel pistikupesad. Ma mõtlen, et olen parem lihtsalt rohkem tänulik. Kõige eest. Et mul on kohe kodu, ilus ja ise tehtud. Et mul on mu inimesed. Et mul on mõned mööbliesemed, et on köök, kus on nõudepesumasin ja nugade jaoks eraldi sahtel ja mul on vaikselt sulguvad mehhanismid ja induktsioonpliit.

Kolimise tähtaeg aina nihkub, praegu käin välja kuupäeva 1. aprill. Miks ka mitte? Kui ei õnnestu, siis saangi öelda, et ah, mis, jäitegi uskuma.

Pikka iga teile, taimekesed. See on küll kaheldav, aga loodame parimat.

Üle tüki aja jälle loosime!

Mulle meeldivad lood. Lood inimestest. Eriliselt tore on, kui need on head ja õnnelikud lood. Lood, mis räägivad südikatest ja loovatest inimestest, kes oma unistusi täide viivad. On ju meil kõigil see võimalus – oma unelmaid teostada. Miskipärast juhtub aga päris sageli, et need kõige sügavamad plaanid ja ideed jäetakse kuhugi tuleviku tarbeks ootele. Õnneks on meil, hoovõtjatel, omajagu neid, kelle tuules minna, kellest innustust saada.

RHK Loomeruum on värske tegija, kelle tootevalikusse kuuluvad praegu üliägedad käsitööna põletatud bambusest lõikelauad kolme erineva kujundusega. On 1) imeilus kalasaba mustriga 2) kirjaga chop it like there’s no tomorrow ja 3) kõige rajum – chop, chop, chop, chop it like it’s hot. Arvake nüüd, milline see minu uue köögi juurde kuuluma hakkab? Jee-jee, juba ootan!

RHK Loomeruumi hing Kristine tegi esimesed põletused hoopis puidust klotsidele pojale sünnipäeva puhul. Selle kõige esimese lõikelaua valmistas Kristine uitmõtte ajel soolaleivakingiks ning sealt edasi asi juba hargnema hakkaski. Idee oma asja ajada on Kristinel juba aasta jagu peas mõlkunud, kuid nagu ikka – mõned mõtted vajavad küpsemiseks aega. Uue hooga hakkas Kristine unistuse poole liikuma aga selle aasta jaanuarist ja seni on kõik ülesmäge kulgenud 🙂

Et mängust osa võtta, tsekka blogi Facebooki lehele!

Kas märts on kolimise kuu?

See nädal on olnud vaikne. Habemik käis mitte ookeani taga Hispaanias, näost on isegi näha, see on päikest saanud. Olen väike kadekops, sest juhtumisi on see maa mu lemmik.

Seega öelgem ausalt, et kollases majas pole lillegi liigutatud. Viimati sai miskit tehtud möödunud pühapäeval. Mina parandasin lae iluvigu – neid auke ja ühenduskohti ja muud, mis silma riivas. Sain tehtud esiku ehk et põhimõtteliselt mitte midagi 😀 Kasutasin akrüülvärvi, määrisin seda näpuga ja/või kummist silikooni kaabitsaga pragudesse ja aukudesse. Muidugi jääb küllaltki märgatav värvivahe sisse parandatud kohtade ja algsete osade vahel . ****** (pane ise mingi kole sõna), mis moodi see laudis küll tehtud on või mille tarbeks?! Võib-olla arvati, et ma selle endale kuuri seina taon? Sinna see sobiks tõepoolest etemini. Ehk et jah, lõikekohtades jäävad erinevused kenasti silma, sest laua keskosasse poleks justkui värvi hästi jätkunud. Erinevused siis selles mõttes, et üks koht on valge, teine veidi heledam valge, kolmas veel heledam jne. Mul on seda tööd tehes värvipott ka niikuinii kõrval – eks ma seal siis võõpa niimoodi, et üldmulje normaalne jääks. Muutus on juba muidugi märkimisväärne – ikka palju ilusam kohe, kui suuremad ebatasasused ja praagid on peitu pandud.

Tahaksin lähipäevadel oma projektiga jätkata, kui bossil mind muidugi kuskil tähtsamal ülesandel vaja ei lähe. Tõenäoliselt läheb. Järgmisel kümnel päeval läheb rahmimiseks. Show me what you got! Leppisin köögi inimestega kokku, et 13. märtsist võivad nad mööblit paigaldama tulla. Mis tähendab, et selleks ajaks olgu meil lagi laes, põrand maas, torud survestatud. Ehk et tõsised tööpäevad (pigem nagu õhtud ja ööd) ootavad ees. Loodetavasti leiame endale selleks puhuks ka lapsehoidjad. Kummaline, et hetkel on meie suurim probleem lapsehoidjate leidmine. Võiks nagu arvata, et neid siin jagub, sest noh neid ju ikka ongi omajagu, aga reaalsus paraku teine. Mis teha. Vahepeal käis lausa mõte, et peaksin tasulist lapsehoidjat otsima hakkama, sest kuidagi ei jõua kõigi kohustustega toime tulla. Eriti kui Habemik kuskil soojas peesitab (no ok, tööd teeb).

Sealt köögiga samast kohast ehk DSK Mööblist tellisime ka valamukapi, mis peaks meieni jõudma köögiga üheaegselt. Kapi jaoks on vaja tellida tammest liimpuitkilp, mis tööpinnaks läheb. See vajab veel õlitamist, lakkimist, mõõtu lõikamist ja ka valamu jaoks augu tegemist. Valamu ise ootab juba auto pagasiruumis.

Peaaegu igal pool on nüüd ka elektripistikud ja -lülitid paigas. Te ei taha teada palju need maksid. Ma ka ei taha teada. Päriselt. Käisime elektritarvete poes 15 minutit enne sulgemist (sest pood pannakse kell 17 kinni), koos lapsega (keda mööda poodi taga tuli ajada) ning praeguseks näib, et keegi meist (Poisikest küll vist ei saa arvestada) ei küsinud nende toodete hinda. Kas pole mitte arukas? Ehk et nagu mingid kasukates jõmmid, vehkisime aga näpuga, mida tahame ja olgu olla. No mida sa teed nii lollide inimestega?! Ega’s midagi, nautigem siis nüüd oma uhkeid lüliteid! Dialoog Habemikuga: “Sa ei vaadanud siis hinda või? Ee, kas ei vaadanud? No kas tõesti saab nii olla, et ei vaadanud? Kas hinnad ei olnud seal samas väljas? …” Isversusver.

Vaikselt siin mõtleme valgustite peale. Suur osa valgustitest saavad olema süvistatud, aga osad sooviksin ka rippuvad panna – elutuppa ja äkki ka meie magamistuppa. Rippuvate all pean silmas neid eriti lihtsaid kangasjuhtme otsas ja ühe pirniga. Hullult äge, et on selline koht olemas nagu kangasjuhe.ee, kus saab endale meeldivad komplektid kokku panna. Üks rippuv valgusti tuleb ka Poisikese toa lakke, sinna tahan esialgu paberist pallikest, see on nii lihtne ja armas. Veel tuleb söögilaua kohale midagi nuputada. Esmalt oleks muidugi vaja leida the laud, see oma kohale sättida ning välja selgitada, mis ja kuidas lakke panna, et laud piisavalt valgustatud saaks. Mul on söögilauaks kaks varianti – üks vana ümmargune, mis restaureerimist vajab ning teine on see i-me-li-ne eksemplar. See viimane on lihtsalt unistuste unistus!Arvake, kas meil on see üleliigne summa söögilaua jaoks?! Vot õige, ei ole. Samas maksab vana restaureerimine ka juba 200-300 raha, kui just ise ei ürita. Ehk peakski ise proovima, et kasvõi ajutiseks konstrueerida koht, kuhu taldrik panna?!

Jõudu meile selleks viimaseks pingutuseks, olen põnevil-elevil, mis saama hakkab!

Hoidke siis ikka meie tegemistel silma peal ka läbi Facebooki ja Instagrami 🙂 Viimasesse panen jooksvalt kindlasti infot selle kohta, kuidas meil edeneb.