Köögist ja kõigest muust ka!

Ma alustan siis ikka sellest kõige tähtsamast ja ilusamast asjast meie kodus – mõistagi köök. See on kena ja valge, hästi paigaldatud, tundub ka kvaliteetne, etteheiteid pole. Samas pole ka suurt eufooriat – see kõik on vist liiga kaua kestnud ja puhtalt uuest köögist ju suurt kasu pole, kui pool põrandatki alles panemata ja homme just sisse ei koli. Ma usun, et see rõõmujoovastus mind üks hetk tabab, aga küllap see juhtub siis, kui Habemik laupäeva hommikul pliidi ääres pannkooke küpsetab ja me lihtsalt elamegi oma toredat tavalist elu. Mõned märkused mul köögi suhtes ikkagi on. Näiteks tundus mulle esialgu plaani vaadates, et püstakus asuv elektriahi on silmade kõrgusel nagu mulle meeldibki. Pikemalt ma sellesse ei süvenenud, sest mulle näis, et nii ju tehaksegi – kui ahi silmade kõrgusel, siis mugav mööda minnes sisse piiluda. Tegelikkuses on ahi aga hoopis madalamal, umbes rinnakõrgusel. Ehk et eeldasin, et asjad on üht viisi ja ei uurinudki põhjalikumalt järele. Minu möödalaskmine. Pole viga, see on ju õigupoolest tühine asi ja harjun ümber. Veidi häirib mind, et see kapisisene õhupuhasti, mis valitud sai, on vist üks odavamatest ja paras kärakas, no selline hall plastik, robustsete nuppudega. Õnneks see väga välja ei paista ja üldpilti ei riku. Kööki tellides ei osanud me nagu paremat küsidagi, sest köögitegija kasutavat seda mudelit sageli. Me pöörasime pigem oma tähelepanu ahjule, külmikule ja induktsioonpliidile, sest mis selles õhupuhastis ikka nii keerulist olla saab, onju. Aga näed, saab ka see olla üks või teine. Meil on nüüd see teine siis. Veel juhtus niiviisi, et pidime viimasel hetkel valima teised käepidemed, sest nupumüüjal polnud meie lemmikuid enam olemas. Oeh. Need uued aga on veidi teisest puust ja ei sobi nii valatult ülemiste nuppudega. See on see koht, et oleks ju võinud need õiged käepidemed juba varakult ära tellida, mitte hakata nende kohta uurima loetud päevad enne paigaldust. Mina ju valisin pika otsimise ja kaalumise peale oma lemmikud. Milleks üldse? Vabalt võinuks ju üki-kaki, kommi-nommi teha. Selles mõttes, et ma elan ikka edasi ja ära ei sure, aga minu jaoks on raske selliste asjadega leppida. Tahaksin parimat võimalikku tulemust selle suure raha eest, mida maksime. Praegu pean aga nagu leppima sellega, mis parasjagu laos on. Panin need asjad kirja, et ehk keegi saab minu plähmerdustest õppida. Tegemist on ju siiski tilu-lilu pisiasjadega, kokkuvõtlikult on kõik väga hästi – meil on imeilus köök ja ootan väga, et saaksime juba seda igapäevaselt kasutada!

Kui juba kurtmiseks läks, siis võtan ka kolmandat ja viimast korda sõna meie laelaudise osas. Ühel mõne nädala tagusel päeval käisin kodulinna kohvikus kirjutamas ja kui nende ideaalset sisevoodrilauda nägin tekkis okas hinge küll, et mille paganama pärast me selliste tegijate otsa sattusime, kellelt suurt muud ei tule kui praaki. Eks ma olen loomult selline täiuseihaleja küll, aga usun, et see toodang, mis meile saadeti oleks iga normaalse inimese (kes tahab, et ta kodu kena välja näeks) meelest lihtsalt jube. Aga siis mingil päeval ühte Habemiku poolt pandud laeosa parandades (Habemik ise väitis, et oli vist mingis transiseisundis kui sellised lauad lakke pani, haha) mõtlesin, et me ei ehita ju mingit ajakirja klantspilti, vaid oma kodu. Ja meie kodus võibki olla ebatäiuslik lagi, sest see ei oma mitte mingit tähtsust selle kõrval, et meil saab olema koht, kus olla koos. Kolmekesi, perena. Muuhulgas annab seda lage üles vuntsida küll – täidan augud ja praod akrüüliga. Keerulisem on lae ühtlasesse värvi saamine – iga laud on eri toonis ja laes paistab see hästi silma. Kõige paremini annab toonida valge peitsiga. Habemikuga naersime, et ju tuleb meil lihtsalt rohkem nina norus käia 🙂

Eelmises postituses mainisin, et meie elektritarvikud läksid oodatust tunduvalt kallimaks maksma. Avaldan saladuse: nende hind oli kokku veidi üle 900 euro. Lisades veel elektriku töötasu tuleb päris asjalik summa kokku, eksole, kolmetoalise korteri kohta. Aga mis läinud, see läinud, raha taga ei nuta. Elektriku käest saime tagasisidet ka, et tegu ongi tõesti väga korralike toodetega ja vahe odavatega võrreldes mäekõrgune. Kuigi vaevalt mina, tavakasutajana, sellest vahest aru saan, aga hea teada vähemalt.

Sel nädalal sai paika ka Alpha-Innotec õhk-vesi soojuspumba väliosa. Seega: meil on küte sees! Hurray! Paigaldajad olid õhtul kaheksani objektil ja nende olemise ning tegemisega jään küll igati rahule. Torud on korrektselt veetud, kõik praht ja puurimisel tekkinud sodi koristati ära, mehed ise olid sõbralikud ja ei pahandanud üldse, et meie koridoris vedelenud träni ühest kohast teise pidid tõstma. Hästi tore on niimoodi! Torud tuli vedada läbi trepikoja, selleks oli vaja puurida mitu auku – üks trepikoja põrandasse, teine välisseina. Aparaat ise on paigaldatud maast umbes kahe meetri kõrgusele – saab redeliga hooldust tegema ronida, samas asjasse mittepuutuvad isikud ligi ei pääse. Ühes postituses võiksin lähemalt ka meie trepikojast kirjutada, see on selline… kuidas nüüd öeldagi… inetuvõitu.

Põhiprojekt, mis jätkamist ootab on ikka parketi panek. Esiku ja suurema osa elutoast-köögist ehk miinimumi oleme täitnud. Nüüd tuleks aga ka ülejäänu ära teha, võiks see juhtuda tuleval nädalavahetusel. Põranda panek on enam-vähem sujunud. Selle paigaldus põrandakütte torude peale on veidi keerulisem kui lihtsalt mustale põrandale, aga saame hakkama. Tuleb lihtsalt jälgida, et metallplaadid parketti vajalikest kohtadest toestaksid. Parkett ise on äge, selline hästi rustikaalne – suurte oksakohtade ja muude omapäradega.

Vahepeal varustasime end ka duši- ja vannisegistiga, veel on vaja hankida vannitoa valamu segisti. Dušisegistiks on Hansgrohe Croma 220 Air 1jet, maksis see FEBi sooduspakkumise ajal alla 400 euro. Vannisegisti on Hansgrohe Ecostat Comfort, sinna juurde ostsime ka vooliku ning dušiotsiku. Valamusegistit pole ma suutnud veel välja valida, tegelen asjaga.

Valgustite osas läheme praeguse seisuga pirn+kangasjuhe lahenduse ning süvistatud valgustite peale. Veel otsin ma mingeid eriti ägedaid seinavalgusteid, sest meil on ju diivanitagusel seinal augud, mis täita vaja. Natuke muidugi juba kahtlen, kas oli vaja neid sinna teha ja kas see jääb ikka ok, aga enam pole parata. Mu tingimus on, et ennem olgu need juhtmed seal pool aastat ripakil, aga suvalisi valgusteid ma panna ei taha – jään ootama, et kohtaksin oma unistuste seinavalgusteid. Üleüldse näen praegu, et mitmed asjad on ikka natukene metsa jooksnud. No see sama, et ahi liiga madalal ja köögi pistikupesad liiga kõrgel, aga siis mõtlengi, et kas peab kõik nii max perfektne olema?! Me ju püüdsime läbi mõelda iga viimse detaili, aga kõike ei tule pähe. Lihtsalt ei tule ja kõik. Mõtle kasvõi 100 korda, aga midagi jääb ikkagi mõtlemata. Nii lihtsalt on. Et osad asjad lähevad ikka nihu või vähemasti teisiti, kui oled planeerinud. Mulle ei meeldi, kui asjad lähevad plaanitust mööda. Vot, ei meeldi kohe üldse. Aga see on ELU. On hästi palju hullemaid asju kui seinavalgustid või liiga kõrgel pistikupesad. Ma mõtlen, et olen parem lihtsalt rohkem tänulik. Kõige eest. Et mul on kohe kodu, ilus ja ise tehtud. Et mul on mu inimesed. Et mul on mõned mööbliesemed, et on köök, kus on nõudepesumasin ja nugade jaoks eraldi sahtel ja mul on vaikselt sulguvad mehhanismid ja induktsioonpliit.

Kolimise tähtaeg aina nihkub, praegu käin välja kuupäeva 1. aprill. Miks ka mitte? Kui ei õnnestu, siis saangi öelda, et ah, mis, jäitegi uskuma.

Pikka iga teile, taimekesed. See on küll kaheldav, aga loodame parimat.