Olen tagasi!

Siinpool on nüüd imelikult pikk vaikus olnud, eks. Aeg on kuidagi eriliselt kiiresti läinud, enne Habemiku ärasõitu sai veel pikast nimekirjast enamus kohustustest maha kriipsutatud, aga osad asjad ootavad oma järge ning saavad tehtud siis.. kui saavad 🙂 Imelik küll, aga tükk aega (pigem nagu kogu aeg) oli minus selline suur kärsitus sees, et olgu mis on, aga kõik need karjuvad pooleliolevad tööd peavad tehtud saama, sest no kuidas ma elan siin mitu kuud niimoodi, et ukseliistud puha panemata. A vot, lubage nädalakene sees elada ja inimene harjub. Mulle meeldib, et mu hing on rahul ja mõistab, et mässu pole mõtet tõsta. Nii nagu on, nii on ka väga hea. Mõnus on nõnda rahulikult elada, tormlemata, tõmblemata, muretsemata. Meil on väga ilus oma kodu ja isegi puuduvad ukseliistud ei suuda minu jaoks selle olukorra erilisust varjutada.

Kui Habemik veel kodus oli,  tegime (või no tema tegi) jõudumööda olulisemaid töid, võttes ühtlasi mõnusalt aega koos olemiseks ja külaliste võõrustamiseks. Teisiti ma polekski seda ette kujutanud. Pandud said nii lae- kui ka põrandaliistud. Need olid meil ju juba ammu värvitud ja ootasid Poisikese toas hunnikus, et miskit ette võetaks. Veidi tüütu oli küll seda sees elades teha, sest tolmu ja saehaisu ikka oli omajagu ning muidugi lärmi, mida saag, kompressor ja naelapüstol kamba peale teevad. Poisike oli kord seitsmendas taevas, siis jälle paanikas. Ülipõnev oli ninapidi issile abiks olla või redelil turnida, samas saag tegi tema väikeste kõrvakeste jaoks väga kõva ja hirmsat häält (“iiiiiiiiiiii”). Ka eemaldas Habemik laest need enam üldse mitte nii häirivad sinised haiglasussid, mis olid ventilatsioonitorudele katteks peale tõmmatud ja pani plafoonid asemele. JA meil on ka rohkem valgust! Vaatasime Kangasjuhe lehelt, mida meil vaja oleks, panime kirja, käisime poes ja oligi peaaegu valmis. Tegelikult päris nii ladusalt ei läinud, sest kodus avastasime, et meie valitud juhe on liiga jäme, aga õnneks olid sealsed töötajad väga vastutulelikud ning saatsid meile samal päeval peenema variandi postiga kohale. 3 kõige lihtsamat pirn+juhe valgustit ripub meil köögipoolel, 2 tulevases kirjutuslaua nurgas ja 1 kupliga variant söögilaua kohal. Kõik pirnid on praegu 470 lm, mis mujal on okei, aga söögilaua kohal jääb kuidagi lahjaks. Need kuus valgustit, kõige sinna juurde kuuluva tiluliluga, läksid maksma 240 eurot. Siinkohal kohe prahvatas: kas peaksin kunagi ka mingisuguse kulutuste postituse tegema? Kasvõi suuremate summade kohta (oeh, kes neid kõiki enam mäletab või mäletada tahab), eks.

Need kaks valgustit või õigemini nende juhtmete algne asukoht oli kodu ehituse protsessis meie kõige suuremaks kraaklemise põhjuseks. Haha! Inimesed lihtsalt näevad asju nii erinevalt, vähemalt sai lõpptulemus minu silmale ilus vaadata.

Nagu aimata võite, siis sai juhtmeots laua mõttes veidi valesse kohta veetud, aga nii ongi just omanäolisem 🙂

Aga, mis me siis veel tegime? Ahaa, meil olid mõned “vanale asjale uus elu” projektid. Esimene neist oli Habemiku isal koolipoisina kasutusel olnud kapp-laud. See on täiega tuus mu arust! Mõned (khm, khm) oleksid selle teisele korrusele tassimise asemel parem otse lõkkesse viinud. Püüan neid küll mõista, aga mul lihtsalt on mingi värk. Mulle nii tohutult meeldivad vanad rääbakad, aga huvitavad (!) majad ja päevinäinud, aga iseloomuga mööbel. Mingi võlu peab igas asjas sees olema ja ega muud kunsti polegi, kui seda võlu märgata. See jutuks olnud kapp on muidugi puhta sodi 🙂 Väljast näeb ta veel päris viisakas välja, aga seest on täitsa kehvas seisus. Tegin ta hetkel Annie Sloani kriidivärviga (toon on Paris Grey) üle, aga tulemus jäi väga pintslitriibuline. Kaugelt see muidugi üldse ei häiri, aga ega päris nii ju ei saa, et kapile ligi ei lähe. Mul oli selle asjaga too päev kiire ka (külalised juba kraapisid ukse taga) ja ei hakanud midagi uut katsetama. Annie Sloani esindaja Vintage Chick jagas mulle jooksvalt mitmeid nõuandeid, kuidas veel võiks proovida, et seda triipu vähemaks saada. Aga vot, eks ma siis üks päev (pakun, et nii poole aasta pärast näiteks) proovin jälle. Praegu on mul väga mugav seal hoiustada asju, mis muidu kuskil nurgas seisaksid, nii et elan vast need triibud ka kastideta elu nimel üle. Just selliste kapinuppude idee tuli mul tegelikult siin surfates. Valikus olid ka rohekad, aga miskipärast ma neid ära ei tellinudki. Siis aga sattusin K-Rautasse ja taolised olid kohe riiulist võtta.

Teine restaureerimisprojekt oli nagi. Olin juba mitmeid aastaid teadlik, et mu vanemate kodu tööriietekapis on ühed põnevad nagid. Täiesti kahetsusväärselt eksponeerimata. Ja kuna meil nüüd ja praegu oligi vaja ajutist (aga nägusat) lahendust, et see chairdrobe probleem lahendada, siis mõtlesin, et now or never. Protsessi käigus meenus kellelgi häguselt, et kuskil peaks veel neid samasuguseid mehe näoga nagisid olema. Jep, oligi. Värvisin mehikesed tumehalli spreivärviga (oi elu, mis mürk see ikka on) üle, Habemik lõikas (!) need multitooliga puidu küljest ära, sest kruvid olid nii lamedaks kulunud, et neid oli võimatu akutrelliga välja saada. Aluspinna jaoks olid meil juhtumisi alles vannitoa valamukapi tööpinna (tamme liimpuit) jäägid ja ideaalselt sobiv pikk jupp rändaski puidutöökotta õhendusse (õhemaks tegemisse siis). Teine jupike on muideks ideaalne serveerimisalus, Habemiku maailmas mingi massive lõikekas, mida paigast kergitadagi raske. Ühesõnaga, need nagi-mehikesed said siis selle tammelaua külge lastud ja tulemus on minu silmale küll väga äge. Ei tea, kas sellest loobudagi raatsin.

Hea ikka, et kõik need puhvaikad seal ripuvad kevadjakikeste asemel.

Millest veel? Näiteks telekast. Meil seda pole ja vahepeal ma täitsa tunnen puudust sellest diivanil vegeteerimisest ja tuima näoga kasti vahtimisest. Minu jaoks see mõjub kuidagi väljalülitavalt. Ehk et võib vist järeldada, et parem ongi, et seda pole, hehe. Telekas seisab meil hoiukodus, kasti sees. Tahtsin eksperimenteerida, et kuidas on. Vähemalt ükski seadeldis vähem, mis meid pärismaailmast kõrvale võib juhtida. Ideaalis võiksin ma siit arvuti tagant üks hetk raamatu taha jõuda, vot see oleks alles elu.

PS! Mul on mitu-mitu Kukupesa postrit ootamas, et ma neid pildile püüaks ja teile näitaks. Can’t wait, uhuhuhu!

PPS! Kohtume siis ka Instagramis ja Facebookis, onju!

Me tegime seda jälle!

Üks teekond on jõudmas lõpule, sest eesmärk on ju täidetud – me elamegi juba nädalakese kollases majas. Jäime ööbima ja siis sujuvalt ka elama, hehe. Samas on minu jaoks algamas kohe jälle ka uus teekond (mulle vist meeldib teel olla?) – sellest korterist siin tuleb ju kodu kujundada. See on see parim osa, ma leian.

Vahepeal on mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik. See, et sellisest rääbu-aadu kohast on järsku (nagu üleöö) saanud sirgete valgete seintega kaunitar. Need lihtsalt ei saa ju üks ja sama koht olla, see pole võimalik. Kuidas on nii, et alles toppisin siin köhides villa seina ja järgmisel hetkel istun juba köögilaua taga ja kirjutan. Kusjuures see vill on siin samas seina sees, mu käeulatuses. Nii sürreaalne. Me tegime seda jälle. Ehitasime endale kodu. How hard can it be, right? 

Habemik vannub, et eluilmaski enam. Ei imesta. Isiklikult arvan, et nende mitte kunagitega läheb üldiselt teisiti kui tõotatud sai. Äkki ilusas tulevikus, kui seekordne veri ja pisarad unustatud. See lõpp käis ikkagi kuidagi väga äkitsi, et torud said veetud ja põrand sai maha ja köök sai paika ja justkui oli ikka kõik nii tolmune ja räämas, aga tegelikult ei olnud ka. Ehk et kui selle kõige peale süvitsi mõtlema hakata, on see mu jaoks liiga overwhelming, et sellest üldse aru saada.

Veetsime esimese öö siin 1. aprillil. Näh, polnudki mingit aprillinalja, vaid puha tõsine värk. Ühed kotihunnikud ajasid teisi taga, aga magamistuppa mahtus madrats maha ja elu missugune. Vaikselt hakkasime siis asju ära panema ja praeguseks on küllaltki normaalsed elutingimused saavutatud. Kuigi riided on meil enamus veel külapeal, aga koduse inimesena piirduvadki mu vajadused üldiselt teksade ja mõne puhta särgiga. Huvitav on avastada, kui väheste asjadega tegelikult elatud saab. Enamus mu riietest on viimased 8 remondikuud lihtsalt tolmu kogunud. Paneb mõtlema, et mille paganama pärast mul neid üldse nii palju on?! Teiseks, meil pole ka lihtsalt kappe, kuhu oma asju ära paigutada. Kui oleks, siis teeksin oma hilpudele kõva inventuuri ja koliksin väljavalitud uude koju. Garderoobkappide otsingul võtan ma millalgi suve paiku suuna IKEA poole. Kuigi vannituppa oleks meil siiski kaht custom made kappi vaja.

Aga, kus maal me siis praegu oleme? Olgu öeldud, et nipet-näpet on endiselt teha ka, sest sellist “võtmed kätte” lahendust arendaja mulle paraku ei pakkunud. Ehk oleks pidanud paremini valima?! Ok, see oli nali! Võib-olla need nipet-näpet asjad tunduvad kellelegi elutööna, võib täitsa nii olla. Meie jaoks, kes läbi tule ja vee käinud, on need tõesti vaid pisiasjad. Mul on endiselt aknad pesemata, välisuks ehitustolmust pühkimata. Panemata on ukseliistud, osad põranda- ja laeliistud, plafoonid, valgustid. Krohvimata on korstnajalad ning kipsitamata on paarikümne sentimeetri laiune ala korstende ümbruses, kuhu puitlaudist panna ei tohi. Ka ootavad meid kuskil poes metallist liistud mis lähevad nendesse kohtadesse, kus parkett ja keraamilised plaadid ühinevad. Toimetamist on.

Köök on see osa meie elamisest, mis on täiesti valmis. Kuigi! Leiab sealgi nipet-näpet asju teha, näiteks vuugid kaitsevedelikuga üle määrida, kraanikausi ümbrus silikoonida. Söögilauana kasutan üht restaureerimist vajavat hästi vana lauda. Hetkel varjan laudlinaga selle ebatasasusi ja mõtlen, mis sellega ette võtma hakkan. Kas lasta see korda teha või võõbata ise valge kriidivärviga üle?! Toolidest olen varem juttu teinud – lasin neli tooli talvel restaureerida ja tore oli, sest nüüd on kuskil istuda. Pealegi on need toolid minu arvates hästi ilusad ja nende järgi tekkis mul ka idee tulevase värvieelistuse (roosa+mündiroheline) osas.

Elutoa piirkonnas on hetkel kasutusel meiega eelmistest kodudest kaasa rännanud tumehall diivan. Plaan on see kunagi tulevikus suurema vastu välja vahetada, aga eks näis, kas raatsime, võimalik, et eelistame näiteks lennupileteid osta 🙂 Elutoa juurde kuuluvad ka kaks restaureeritud tugitooli, neid näitan kindlasti ka tulevikus. Need pärinevad Habemiku vanatädi majast, mis on nüüdseks edasi müüdud. Tugitoolide näol tahtsin killukest sellest majast ja nende elanikest (keda enam pole) kaasa võtta.

Poisikese toas seisab värvimist ootav voodi, mänguasjakuhi ja liistuhunnik. Ehk et sellest toast annan ülevaate siis, kui seal veidi rohkem näidata on. Meie magamistoas on madrats ja kottide virn – ega sinna rohkem suurt mahugi. Sealse nn roosa värviga olen nüüdseks hästi rahul – põrand ja lagi kuidagi tasakaalustavad seda ning tulemus on täpselt selline nagu soovisin. Enne, kui lage ja põrandat praegusel kujul veel polnud, siis see roosa tundus kuidagi nii domineeriv ja minu jaoks too much. Vahemärkusena lihtsalt ütlen, et 15-aastaselt valisin ma oma toa seinu katma tumeroosa tapeedi. Olen endiselt oma valiku üle väga üllatunud, sest ma pole kunagi teab mis roosa tüdruk olnud, pigem ikka musta armastaja või nii. Kummalisel kombel mulle endiselt meeldib oma vanemate kodu väga roosa tuba. Kuigi siia ma sellist hullust ei soovinud.

Vannituba on meil aga oikuisuur. Isegi mõtlesime korra, et äkki panime suurusega veits üle, aga praegu vaatan, et pesukuivatusrest mahub kenasti ära ja ruumi liikuda jääb endiselt. Vanni kõrvale mahtus Habemik tooliga istuma, kui vannis sulistaval poisil vaja silma peal hoida. Tegelikult pressiks sinna vanni kõrvale vähemalt 4 inimest oma toolidega aega veetma. Ruumipuuduse käes me seega ei kannata. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et oli mul vaja seda musta põrandaplaati maha panna, et sellelt ju iga sodi näha, aga peagi selgus, et see on meile just parim valik. Näiteks siis, kui me Poisikesega vannitoa põrandal kunstiga tegeleme või kui ma küüsi lakkides imelise osavusega potsiku maha pillan. Mustad plaadid ja tumedad vuugid on selliste elujuhtumite korral suur õnnistus. Hirmsasti tahaks lähinädalatel vannituppa peegli ära tellida – sellise, mis täpselt meie mõõtude järgi tehtud. Peegel on meil praegu ka, aga ajutine ja sellisel kõrgusel, et püsti seistes näen oma naba. Abiks seegi. Vannitoast näitan sel korral värskeid detaile, mis mulle endale väga meeldivad.

Tegelikult oleks meil mõned mööbliesemed ära müüa. Need on meie esimese kodu jaoks teha lastud – kõik puhtast saarepuust ja üle õlitatud. On diivanilaud ja üks selline suur kapp, mille peal meil telekas seisis ja mille sees oma väikeses ahiküttega korteris puid hoiustasime. Siis on veel raamaturiiul/kapp. Ma katsun neist pildid teha ja uuel nädalal blogi Facebooki lehele üles panna.

Tegelikult on kõige toreda kõrval ka raskusi olnud. Me alles õpime seda kohta oma koduks pidama. Mu Poisike on mõnel korral koju tulemise osas suurt vastumeelsust üles näidanud. Mis siin väga imestada – kuidas peaks see pooleteisene prauhti tundma, et minu kodu ja mul on siin hea olla. Ja issit ka pole, võib-olla arvab, et issi on mujal “kodus” ja tahab sinna. Teine häda seisnebki selles, et kohe kui Habemik praeguselt reisilt saabub, algavad meie peres nö hüvastijätu nädalad, kui sellised asjad üldse eksisteerivad. Habemik läheb mitmeks-mitmeks kuuks väljamaale ja meie väikese tegelasega jääme omapäi. See on meile kõigile hüpe tundmatusse, eks tuleb võtta päevakene korraga.

Enne.