Mis oleks, kui kirjutaks?

Kui olustikku kirjeldada, siis Poisike magab lõunaund, mina pistan kirjutamise kõrvale kilo jagu maasikaid sisse, kuskil paneb keegi trimmeriga hullu ja siis keegi teine veel muruniidukiga. Vot, ma ütlen, on alles tublid need inimesed. Eelmine nädal käisin Poisikesega Bauhofis, täiesti lampi, mingit tilulilu ostmas. Ja ohsajutt! seal polnud kuskile parkidagi. Ühest küljest väga tore, et meie eestlane on ikka kõva töörügaja ja mis see parem aeg saaks selleks olla, kui suvi ja puhkus ja ilus ilm. Samas kuhu jääb siis raamatu lugemine või seenelkäik või spontaanne lõunauinak? Puhake, inimesed, puhake. Ja olge koos. Niimoodi päris-päriselt.

Mind tabab aga peatselt selline suur õnn, et näen üle kolme kuu oma abikaasat. Nädala. See aeg on olnud (ja küllap on edasi ka) kindlasti … põnev? Ma ei teagi, mis see õige sõna selle kohta on. Ma ei ole peaaegu mitte kunagi üksi ja enamjaolt olen ma selle üle õnnelik. Et mu käed ja mõtted ja tunded on alati ühte väikest inimest täis. Pungil. Aga üksildus pole sellistes oludes võõras. Et võid käia ja teha ja suhelda, aga päeva lõpuks tunned ikkagi … tühimikku?

Eile mõtlesin, et mul veab. Ma tunnen tühjust, sest minu inimene ei ole füüsiliselt meie kõrval. Kui palju valusam oleks tunda rahulolematust olukorras, kus lähedane inimene on füüsilisel kujul olemas, ent emotsionaalselt nii-nii kaugel ja kättesaamatu.

Aga olgu. Tegelikult on mul kõik täiesti hästi. Lähen õhtuti õnnelikuna magama ja ärkan hommikuti niisamuti. All good.

Kui tahan tundepuhastust, panen mängima selle loo. Kuulsin seda esimest korda Menorca saarel. Kui host seda meile ette lasi, pidin pisaraid tema koera kasukasse varjama. Videot ei vaata ma tänase päevani. Paralleelselt on see lugu minu jaoks ka happysong, sest noh … Menorca ja mälestused.

Kasutan lõpuks ka sõna remont, sest ikkagi remondiblogi ju. Jei!

IMG_20170720_182548
Maailma kõige ilusam lill. Mille mu poeg mulle korjas. Või siis välja juuris. #luckymama
Advertisements