Mis oleks, kui kirjutaks?

Kui olustikku kirjeldada, siis Poisike magab lõunaund, mina pistan kirjutamise kõrvale kilo jagu maasikaid sisse, kuskil paneb keegi trimmeriga hullu ja siis keegi teine veel muruniidukiga. Vot, ma ütlen, on alles tublid need inimesed. Eelmine nädal käisin Poisikesega Bauhofis, täiesti lampi, mingit tilulilu ostmas. Ja ohsajutt! seal polnud kuskile parkidagi. Ühest küljest väga tore, et meie eestlane on ikka kõva töörügaja ja mis see parem aeg saaks selleks olla, kui suvi ja puhkus ja ilus ilm. Samas kuhu jääb siis raamatu lugemine või seenelkäik või spontaanne lõunauinak? Puhake, inimesed, puhake. Ja olge koos. Niimoodi päris-päriselt.

Mind tabab aga peatselt selline suur õnn, et näen üle kolme kuu oma abikaasat. Nädala. See aeg on olnud (ja küllap on edasi ka) kindlasti … põnev? Ma ei teagi, mis see õige sõna selle kohta on. Ma ei ole peaaegu mitte kunagi üksi ja enamjaolt olen ma selle üle õnnelik. Et mu käed ja mõtted ja tunded on alati ühte väikest inimest täis. Pungil. Aga üksildus pole sellistes oludes võõras. Et võid käia ja teha ja suhelda, aga päeva lõpuks tunned ikkagi … tühimikku?

Eile mõtlesin, et mul veab. Ma tunnen tühjust, sest minu inimene ei ole füüsiliselt meie kõrval. Kui palju valusam oleks tunda rahulolematust olukorras, kus lähedane inimene on füüsilisel kujul olemas, ent emotsionaalselt nii-nii kaugel ja kättesaamatu.

Aga olgu. Tegelikult on mul kõik täiesti hästi. Lähen õhtuti õnnelikuna magama ja ärkan hommikuti niisamuti. All good.

Kui tahan tundepuhastust, panen mängima selle loo. Kuulsin seda esimest korda Menorca saarel. Kui host seda meile ette lasi, pidin pisaraid tema koera kasukasse varjama. Videot ei vaata ma tänase päevani. Paralleelselt on see lugu minu jaoks ka happysong, sest noh … Menorca ja mälestused.

Kasutan lõpuks ka sõna remont, sest ikkagi remondiblogi ju. Jei!

IMG_20170720_182548
Maailma kõige ilusam lill. Mille mu poeg mulle korjas. Või siis välja juuris. #luckymama
Advertisements

Põen kannatamatuse tõbe

Küllap on mul mingisugune kärsitushaigus. Tõenäoliselt on selline asi olemas küll, no peab olema. Igatahes… Oh, kuidas seda öeldagi… Et ma käin mööda kodulinna ringi inspekteerides potentsiaalseid… maju. Milles elada. Ja-ja, tean küll, et on olemas kinnisvaraportaalid, kuhu inimesed oma kuulutusi üles panevad, aga ma nimelt usun, et on ka neid, kes seda ei tee, aga ometigi hea pakkumise korral oma maja müügile andmisest huvituksid. Mõistagi vaatan maju, mis kvalifitseeruvad minu maailmas rääbude, aga huvitavate projektide alla. Muu on igav (loe: rahakott on õhuke). Mu eriline lemmik on üks tänav. Üks munakividega kaetud ja autoga keeruliselt läbitav tänav. Uuh, see on üks maagiline koht, ma ütlen. Maagiliste majadega. (Kuidas võib üks inimene niimoodi kergelt kõigest vaimustuda?!)

Nagu juuresolevalt pildilt näha, kolisin ma siia korterisse 3 kuud tagasi. Jah, täpselt 3. Ehk et see kärsituslevel minus on saavutanud uued kõrgused! Võib-olla mängib rolli see, et olen Habemikuta ja elul on mingi teine kulgemine, mu mõtted on lennukad ja unistused kärsitud. Samas see on teinekord vist nii isegi koos Habemikuga.

Vahel kirun end mõttes, et what was I thinking… kui otsustasin kolida korterisse. Jah, korteris võib elada vaba ja vallatuna või abielus olles ja lasteta, aga kasvatada lapsi niimoodi, kui on võimalik hoopis teisiti…?

Ma olen sündinud linnamajas. Linnametsa kõrval. Avastanud neid salapäraseid metsaradu ja ülaseväljasid ja lasknud kodu kõrvalt suurest mäest kelguga liugu (sealjuures vihanud naabrimehe koera, kes piki aeda klähvides kaasa jooksis ja meid, väikeseid inimesi, hirmutas), kolanud salaja vanapoisist naabrionu aias ja toas (uu, kui piinlik) ja lipanud kodupoodi jäätise järele.

Ma olen kasvanud maamajas. Vihanud lõputut töö tegemist – riisumist, puude ladumist ja tassimist, marjade korjamist, peenarde rohimist ja sajameetriste vagude kõplamist, kartuli võtmist. Samas solberdanud külmas jõevees, joonud allikavett, roninud puu otsa, kulutanud rattaga kruusateid, pidanud piknikut, turninud heinapallidel, õppinud traktorit juhtima, mänginud naabripoistega jalgpalli ja saanud talvel hokilitriga pea veriseks, kukkunud iseehitatud kiigel (suur tünn külili ja lauajupp peal) käeluu katki, korjanud pesast sooje kanamune, kartnud hiiri (mida ma siiani teen, nad on lihtsalt jõledad), hiilinud kõrvalküla lehmalaudas ja kasvanud koerainimeseks. Ühesõnaga teinud neid asju, mida maalapsed teevad.

Nüüd ma siis äkitsi leidsin, et on päris okei kasvatada oma last linnakorteris. Ja ma ei räägi siin pealinnast, vaid ikka ühest nunnust väikelinnast. Lihtsalt, mis mõnu see on tolkneda mänguväljakutel ja võidelda oma lapsele õigust iseenda mänguasjadega liivakastis mängida? Mis mõnu see on ühe väga aktiivse ja uudishimuliku tegelase emana iga kivi, puu, kännu, toika juures seisatada, kui see võiks enamjaolt toimuda hoopis turvalisemas ja loomulikumas olemises, oma koduhoovis. Mis mõnu see on, kui järgmised (panen puusalt) 6 aastat (+äkki saan vahepeal veel mõne junsu) peakski lapse värskes õhus viibimine toimuma selliselt, et üks ema töllerdab sabas? (NB! Ma arvan, et lapsevanemana on lausa kohustuslik oma lastega KOOS õues toredaid asju teha, aga sealjuures on ka väga soovituslik lapsel omaette (st vanema järelvalve all) tegutseda ja maailma avastada) Mis mõnu on see, kui alumised naabrid kell 23 öösel mingit eriti robustset muusikat kuulavad ja mina oma peas võitlen, mida teha? Ja meie trepikoda näeb välja nagu hmm… okse, aga millal see kunagi remonditud saab, ei tea keegi. Mis mõnu on olla minu naabrimees, kes niidab meie hoovilappidel juba aastaid üksinda muru ja mitte kedagi teist ei huvita, kuidas see imeväel küll pügatud saab?! Tuleb Habemik ja asub ka järgmisel suvel niimoodi niitma, niimoodi, et kedagi ei koti.

Samas annan endale andeks, sest kui me rohkem kui aasta tagasi seda korterit ostma hakkasime, ei kõndinud meie laps veel omal kahel jalal. Võisime küll arvata, missugune inimene ta on, aga et ta toas olles tihti igavusse sureb ja õues tegutsedes on alati parim versioon iseendast… seda me tollal ju ei teadnud.

Ei, ma ei mõtle maale kolida. Olen vist selleks veel liiga noor (?). Ma tahan ikka õhtul käsikäes kinno jalutada ja pühapäeval kohvikus hommikust süüa. Ja inimesi näha (samas ei taha ma neid endale ka liiga naha alla). Külas käia. Jala tööle ja koju kõndida. Maale kolin siis, kui tekib näiteks vastupandamatu soov hobune võtta, koeri kasvatada või neid samu sooje kanamune korjata.

Mõistate, millest ma unistan? Sellest, et saan välisuksest paljajalu murule astuda, öösärgis postikasti juurde jalutada ja kui ma midagi teen (muru niidan, puid vean või tomateid kasvatan), siis teen ma seda iseendale. Oma perele. Oma lapsele. Et meil oleks ilus ja hea ja meie muru oleks talla all pehme ja meie katus ei laseks läbi ja meie maja oleks värskelt värvitud.

Don’t get me wrong. Ma olen siin ja täna ka õnnelik. Tänulik. Õnn ei peitu majas ja murulapis, eks, aga see lapp ja maja lapi kõrval on ehk natukene rohkem see, kes mina olen. See, kuhu mina kuulun. See, kus mina end kõige paremini tunnen. Kus minu laps end kõige paremini tunneb. Õnneks-õnneks-õnneks asub meie kodust 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel mets, tammik, põllulilled ja jooksurajad. Kus saab lapsed ja loomad lahti lasta.

Oh, kuidas mulle meeldib olla täiskasvanu. Oh, kui väga. Et ma saan unistamisele lisaks ka otsustada, tegutseda, unistusi ellu äratada. Tahaks kõigile heitlustes teismelistele (aga especially ühele erilisele) õlale patsutada ja öelda, et kõik saab korda. Suureks saades oled sa õnnelik. Suureks saades saad olla täpselt see, kes oled. Kes olla tahad. Teha selliseid otsuseid nagu tahad. Kasvõi homne päev otsustada, et tahad hoopis teisiti, kui algul arvasid.

IMG_20170621_181033
#myhappyplace
IMG_20170527_103037
Kui ma oma lapselt küsin “Kes sa oled?”, saan vastuseks “Koe”. Sama vastuse saan ka, kui küsin, kes mina olen. Seega kõik on ok. Et koeral on koeralaps ja nii.
IMG_20170520_145913
No mis teha, kui raamat jääb kõige huvitavama (kopp ja mängukopp) koha peal pooleli. Ikka loed püstijalu edasi. Mina vähemasti küll ja minu lapski.

 

 

Tänukiri

Tean, et olen praeguseks juba kõikidest võimalikest rongidest maha jäänud ja kõlan kui ajast ja arust. Aga nii on. See postitus on truult mustandina seisnud ja oodanud, sest mina kahtlesin, kas kõiki mõtteid on ikka paslik välja prahvatada. Nüüd on selge. Aeg on möödunud, supp on jahtunud. Selgus, et kõike ei olegi vaja alati letti lüüa.

Seda oli väga raske uskuda. On. Et tuled kuskilt maa alt ja siis 420 inimest hääletab sinu mõtete poolt, sinu kirjutiste poolt. Minu poolt. Meie poolt. Aitäh. See ei ole lihtsalt aitäh aitäh, vaid üllatusest, tänutundest pungil aitäh. Mitte midagi selle juures pole minu jaoks enesestmõistetav. Kõik on rohkem. Kõik on kingitus. Iga hääl on kellegi mõte ja kellegi tegu. Iga hääl on keegi. Uskumatu. Ootamatu. Hea.

 

IMG_20170520_150418

Blogiauhinnad ja minu hääled

Seadsin ka oma blogikese Eesti Blogiauhindadele üles, loomeblogide kategoorias. Sest lihtsalt. Ma mõtlen, et miks ma ei peaks, kui on võimalik. Äge, et selline asi on ette võetud ja mulle meeldib mõelda sellest kui miskist uuest põnevast kogemusest. Miks ma siis peaksin uutele ja huvitavatele asjadele “ei” ütlema? Ikka jaa, ikka jaa!

Ise andsin ka oma hääli. Küll neile, kes kuidagi kõnetanud on. Ma väga suur blogilugeja ju tegelikult polegi. Aga siiski!

Arvamusblogidest läks minu hääl Ebapärlikarbile. Tema kirjutised on mul teinekord närvi ikka täiesti mustaks ajanud, lausa niimoodi, et lähen Habemikule vahutama. Aga külmaks ei jäta ja miskipärast tõmbab jälle lugema. Mulle meeldib tema julgus ja otsekohesus, et ei ole teemat, mille osas ta oma seisukohti väljendada ei tihkaks. (Vast mõni ikka on, aga niimoodi kaugelt jääb mulje, et pole) Lisaks sellele oli ta ema mu eesti keele õpetaja. Vot ja, ega ma sealt arvamusblogide hulgast kedagi teist suurt lugenud pole ka, nii et ses osas on üsna selge pilt.

Meesteblogidest loen ikka seda, mida Henry teeb. Üldse mitte regulaarselt, aga vahel ikka. Tema kaksikud on Poisikesest täpselt kuu nooremad ja jõlenunnud. Seega muidugi läheb minu häälekene just sinna!

Elulistest blogidest on Pille see lemmik. Täitsa hämmastav kohe, kuidas ühel tavalisel inimesel seda va itti ikka niimoodi tuleb! Alati hästi kirjutatud ja alati saab mitu korda nalja ka 😉

Loomeblogidest on lemmar meiekodulugu. See pere on kuidagi nii armasasjalik ja oma kätega susserdamiseks selline suur projekt ette võtta… minu imetlus! DIY ideed on ka nii vahvad!

Kultuuriblogidest kindlasti Mutukamoos. Mida muud üks väikelapse ema ikka valiks?! Tegelikult on hästi-hästi inspireeriv! Mutukamoosi remondilugu oli ka oma ehituse kõrvalt põnev jälgida.

Spordiblogidest valisin Margiti. Olen mingi aeg Margiti tegemisi rohkem jälginud ja tema tahtejõud ning pühendumine on tõesti suur vauu!

PS! Mul on mõned sellised suured lemmikud ka, kes end üldse üles ei seadnud. Nende poolt hääletan niimoodi salamisi 🙂

blogging-birds

Anname kodule näo + Kukupesa salakood

Sain möödunud nädalal võimaluse Kukupesa kodulehel shopata. Looomulikult tegin ma seda suure elevusega, sest kodule oma näo andmine on ju see põnevaim osa!

Tahtsin kindlasti midagi elutuppa, midagi Poisikese tuppa ja kuskil kuklas oli ka mõte, et vannituba võiks mõne pildiga huvitavamaks saada. Meil on seal selline nišš või eend või riiul (kuidas soovite), mida saab mõnusasti ehtesse lüüa. Kahtlemata tahan ka vannitoast millalgi pilte näidata, aga 1. on seal hetkel kuramuse pime (kohtvalgustid said liiga lahjad ja peeglivalgusti on veel puudu) ja 2. tahaksin, et mingid nüansid saaksid valmis, et näidata lõpptulemusele väga lähedal seisvat toakest. Mõistagi võtab see kõik aega, õnneks seda mul on 🙂

Ehk et minu saak Kukupesast sai päris korralik! Mitu postrit ja neile ka raamid ümber. See on minu meelest hästi tore variant, et saab niimoodi kohe postri juurde ka raami tellida. Mul on üsna tihti nii, et pildid seisavad ja ootavad, aga mina ei jõua poodi või ei leia sobivat raami.

Küll sai minu valik aga üsna monotoonne 🙂 Või noh, mis üsna, saigi! Sest kõik väljavalitud postrid on must-valged. Mul oli tegelikult sügavam põhjus ka nii otsustamiseks. Nimelt seisavad mul kapis veel mõned pildid ja joonistused ja lõuendid, mida seintele riputada tahaksin. Need on aga peamiselt värvilised. Seega, et kokku võiks tekkida mõnus tasakaalukas kompotikene, kus on rahu ja veidi särtsu ka, siis otsustasingi just Kukupesa mittevärvilisi postreid eelistada.

Kui ma Habemiku puhkuse ajal veel unistasin, et enne lahkumist saaksid ka pildid seina pandud ja tekiks selline terviklikum kodutunne, siis.. ajast jäi puudu. Seega pean veel mõned kuud pildiseinte loomist ootama, sest ma ise vist nii kõva mutt pole, et auke puurima hakkaks, aga minesatea, mis mõtted siin veel pähe võivad lüüa. Tore on aga see, et mul on mõtlemiseks ja planeerimiseks aega laialt käes, sest siin on ju nii mitmeid seinu, kuhu midagi riputada võiks. Kes see siis nüüd ütleb, et kuhu ja mida?! Seega hetkel eksponeerin pildivalikut seal, kus võimalik on ja nii on ka täitsa ilus!

2017-05-01 08.01.33

Lastetoa postreid leiad siit. Tegelikult tellisin lastetuppa kolmandagi, selle väikese tähekese. Teen millalgi pilti ka! Mu hästi suured lemmikud on ka müttav mõmmi ja karu, aga jätsin need mõneks teiseks korraks 🙂 Paberkott: Tellkiddo (aitäh, L!), padjad õmbles mu ema, kolmnurgad tegin ise kartulitrükiga peale (õpetuse leiab KoduKoduke blogist).

2017-05-01 08.04.41

Trükimasin meeldib mulle vist kõikse rohkem, see on nii lihtne, sümboliseerides minu jaoks kirjutamist ja sellest saadavat naudingut. “And they lived happily ever after” on sõbranna kingitus ja ka sel on oma lugu. Kingitusi saades on põnev mõelda, miks kinkija just niimoodi valis, mida ta mõtles, kuidas otsustas. Tean, et see kinkija usub minusse, meisse, heasse ja ilusasse.

2017-05-01 08.08.52

Poster “Lehed”. Päriselus veel ilusam ja sügavam kui pildil. Päriselus seisabki ta mul vannitoas üheskoos selle sama taimekesega.

Pildi tegemine oli muidugi “meeliülendav”, saateks poeglapse üürgamine. Näis, et Poisikese suurim unistus oli kõiki neid kaamera peal olevaid toredaid nuppe näppida, paraku ei läinud meie ootused olukorrast hästi kokku. Lisaks sellele on kaamera akulaadija kolimise käigus kuskile “ära pandud” ja kaamera vajuski poole klõpsimise pealt minestusse. Küllap ma ikka nii tubli olin, et seda suvalisse kohta ei visanud, vaid ikka läbimõeldult ja korralikult ära panin. Hästi pandud.

Teil aga veab, sest maikuu lõpuni saab blogilugeja Kukupesa e-poest 15% soodustust! Whoop-whoop! Salakood on KOLLANEMAJA15.

Olen tagasi!

Siinpool on nüüd imelikult pikk vaikus olnud, eks. Aeg on kuidagi eriliselt kiiresti läinud, enne Habemiku ärasõitu sai veel pikast nimekirjast enamus kohustustest maha kriipsutatud, aga osad asjad ootavad oma järge ning saavad tehtud siis.. kui saavad 🙂 Imelik küll, aga tükk aega (pigem nagu kogu aeg) oli minus selline suur kärsitus sees, et olgu mis on, aga kõik need karjuvad pooleliolevad tööd peavad tehtud saama, sest no kuidas ma elan siin mitu kuud niimoodi, et ukseliistud puha panemata. A vot, lubage nädalakene sees elada ja inimene harjub. Mulle meeldib, et mu hing on rahul ja mõistab, et mässu pole mõtet tõsta. Nii nagu on, nii on ka väga hea. Mõnus on nõnda rahulikult elada, tormlemata, tõmblemata, muretsemata. Meil on väga ilus oma kodu ja isegi puuduvad ukseliistud ei suuda minu jaoks selle olukorra erilisust varjutada.

Kui Habemik veel kodus oli,  tegime (või no tema tegi) jõudumööda olulisemaid töid, võttes ühtlasi mõnusalt aega koos olemiseks ja külaliste võõrustamiseks. Teisiti ma polekski seda ette kujutanud. Pandud said nii lae- kui ka põrandaliistud. Need olid meil ju juba ammu värvitud ja ootasid Poisikese toas hunnikus, et miskit ette võetaks. Veidi tüütu oli küll seda sees elades teha, sest tolmu ja saehaisu ikka oli omajagu ning muidugi lärmi, mida saag, kompressor ja naelapüstol kamba peale teevad. Poisike oli kord seitsmendas taevas, siis jälle paanikas. Ülipõnev oli ninapidi issile abiks olla või redelil turnida, samas saag tegi tema väikeste kõrvakeste jaoks väga kõva ja hirmsat häält (“iiiiiiiiiiii”). Ka eemaldas Habemik laest need enam üldse mitte nii häirivad sinised haiglasussid, mis olid ventilatsioonitorudele katteks peale tõmmatud ja pani plafoonid asemele. JA meil on ka rohkem valgust! Vaatasime Kangasjuhe lehelt, mida meil vaja oleks, panime kirja, käisime poes ja oligi peaaegu valmis. Tegelikult päris nii ladusalt ei läinud, sest kodus avastasime, et meie valitud juhe on liiga jäme, aga õnneks olid sealsed töötajad väga vastutulelikud ning saatsid meile samal päeval peenema variandi postiga kohale. 3 kõige lihtsamat pirn+juhe valgustit ripub meil köögipoolel, 2 tulevases kirjutuslaua nurgas ja 1 kupliga variant söögilaua kohal. Kõik pirnid on praegu 470 lm, mis mujal on okei, aga söögilaua kohal jääb kuidagi lahjaks. Need kuus valgustit, kõige sinna juurde kuuluva tiluliluga, läksid maksma 240 eurot. Siinkohal kohe prahvatas: kas peaksin kunagi ka mingisuguse kulutuste postituse tegema? Kasvõi suuremate summade kohta (oeh, kes neid kõiki enam mäletab või mäletada tahab), eks.

IMG_20170415_144904
Need kaks valgustit või õigemini nende juhtmete algne asukoht oli kodu ehituse protsessis meie kõige suuremaks kraaklemise põhjuseks. Haha! Inimesed lihtsalt näevad asju nii erinevalt, vähemalt sai lõpptulemus minu silmale ilus vaadata.
IMG_20170427_115458
Nagu aimata võite, siis sai juhtmeots laua mõttes veidi valesse kohta veetud, aga nii ongi just omanäolisem 🙂

IMG_20170427_091916

Aga, mis me siis veel tegime? Ahaa, meil olid mõned “vanale asjale uus elu” projektid. Esimene neist oli Habemiku isal koolipoisina kasutusel olnud kapp-laud. See on täiega tuus mu arust! Mõned (khm, khm) oleksid selle teisele korrusele tassimise asemel parem otse lõkkesse viinud. Püüan neid küll mõista, aga mul lihtsalt on mingi värk. Mulle nii tohutult meeldivad vanad rääbakad, aga huvitavad (!) majad ja päevinäinud, aga iseloomuga mööbel. Mingi võlu peab igas asjas sees olema ja ega muud kunsti polegi, kui seda võlu märgata. See jutuks olnud kapp on muidugi puhta sodi 🙂 Väljast näeb ta veel päris viisakas välja, aga seest on täitsa kehvas seisus. Tegin ta hetkel Annie Sloani kriidivärviga (toon on Paris Grey) üle, aga tulemus jäi väga pintslitriibuline. Kaugelt see muidugi üldse ei häiri, aga ega päris nii ju ei saa, et kapile ligi ei lähe. Mul oli selle asjaga too päev kiire ka (külalised juba kraapisid ukse taga) ja ei hakanud midagi uut katsetama. Annie Sloani esindaja Vintage Chick jagas mulle jooksvalt mitmeid nõuandeid, kuidas veel võiks proovida, et seda triipu vähemaks saada. Aga vot, eks ma siis üks päev (pakun, et nii poole aasta pärast näiteks) proovin jälle. Praegu on mul väga mugav seal hoiustada asju, mis muidu kuskil nurgas seisaksid, nii et elan vast need triibud ka kastideta elu nimel üle. Just selliste kapinuppude idee tuli mul tegelikult siin surfates. Valikus olid ka rohekad, aga miskipärast ma neid ära ei tellinudki. Siis aga sattusin K-Rautasse ja taolised olid kohe riiulist võtta.

Teine restaureerimisprojekt oli nagi. Olin juba mitmeid aastaid teadlik, et mu vanemate kodu tööriietekapis on ühed põnevad nagid. Täiesti kahetsusväärselt eksponeerimata. Ja kuna meil nüüd ja praegu oligi vaja ajutist (aga nägusat) lahendust, et see chairdrobe probleem lahendada, siis mõtlesin, et now or never. Protsessi käigus meenus kellelgi häguselt, et kuskil peaks veel neid samasuguseid mehe näoga nagisid olema. Jep, oligi. Värvisin mehikesed tumehalli spreivärviga (oi elu, mis mürk see ikka on) üle, Habemik lõikas (!) need multitooliga puidu küljest ära, sest kruvid olid nii lamedaks kulunud, et neid oli võimatu akutrelliga välja saada. Aluspinna jaoks olid meil juhtumisi alles vannitoa valamukapi tööpinna (tamme liimpuit) jäägid ja ideaalselt sobiv pikk jupp rändaski puidutöökotta õhendusse (õhemaks tegemisse siis). Teine jupike on muideks ideaalne serveerimisalus, Habemiku maailmas mingi massive lõikekas, mida paigast kergitadagi raske. Ühesõnaga, need nagi-mehikesed said siis selle tammelaua külge lastud ja tulemus on minu silmale küll väga äge. Ei tea, kas sellest loobudagi raatsin.

IMG_20170428_015932
Hea ikka, et kõik need puhvaikad seal ripuvad kevadjakikeste asemel.

Millest veel? Näiteks telekast. Meil seda pole ja vahepeal ma täitsa tunnen puudust sellest diivanil vegeteerimisest ja tuima näoga kasti vahtimisest. Minu jaoks see mõjub kuidagi väljalülitavalt. Ehk et võib vist järeldada, et parem ongi, et seda pole, hehe. Telekas seisab meil hoiukodus, kasti sees. Tahtsin eksperimenteerida, et kuidas on. Vähemalt ükski seadeldis vähem, mis meid pärismaailmast kõrvale võib juhtida. Ideaalis võiksin ma siit arvuti tagant üks hetk raamatu taha jõuda, vot see oleks alles elu.

PS! Mul on mitu-mitu Kukupesa postrit ootamas, et ma neid pildile püüaks ja teile näitaks. Can’t wait, uhuhuhu!

PPS! Kohtume siis ka Instagramis ja Facebookis, onju!

Me tegime seda jälle!

Üks teekond on jõudmas lõpule, sest eesmärk on ju täidetud – me elamegi juba nädalakese kollases majas. Jäime ööbima ja siis sujuvalt ka elama, hehe. Samas on minu jaoks algamas kohe jälle ka uus teekond (mulle vist meeldib teel olla?) – sellest korterist siin tuleb ju kodu kujundada. See on see parim osa, ma leian.

Vahepeal on mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik. See, et sellisest rääbu-aadu kohast on järsku (nagu üleöö) saanud sirgete valgete seintega kaunitar. Need lihtsalt ei saa ju üks ja sama koht olla, see pole võimalik. Kuidas on nii, et alles toppisin siin köhides villa seina ja järgmisel hetkel istun juba köögilaua taga ja kirjutan. Kusjuures see vill on siin samas seina sees, mu käeulatuses. Nii sürreaalne. Me tegime seda jälle. Ehitasime endale kodu. How hard can it be, right? 

Habemik vannub, et eluilmaski enam. Ei imesta. Isiklikult arvan, et nende mitte kunagitega läheb üldiselt teisiti kui tõotatud sai. Äkki ilusas tulevikus, kui seekordne veri ja pisarad unustatud. See lõpp käis ikkagi kuidagi väga äkitsi, et torud said veetud ja põrand sai maha ja köök sai paika ja justkui oli ikka kõik nii tolmune ja räämas, aga tegelikult ei olnud ka. Ehk et kui selle kõige peale süvitsi mõtlema hakata, on see mu jaoks liiga overwhelming, et sellest üldse aru saada.

Veetsime esimese öö siin 1. aprillil. Näh, polnudki mingit aprillinalja, vaid puha tõsine värk. Ühed kotihunnikud ajasid teisi taga, aga magamistuppa mahtus madrats maha ja elu missugune. Vaikselt hakkasime siis asju ära panema ja praeguseks on küllaltki normaalsed elutingimused saavutatud. Kuigi riided on meil enamus veel külapeal, aga koduse inimesena piirduvadki mu vajadused üldiselt teksade ja mõne puhta särgiga. Huvitav on avastada, kui väheste asjadega tegelikult elatud saab. Enamus mu riietest on viimased 8 remondikuud lihtsalt tolmu kogunud. Paneb mõtlema, et mille paganama pärast mul neid üldse nii palju on?! Teiseks, meil pole ka lihtsalt kappe, kuhu oma asju ära paigutada. Kui oleks, siis teeksin oma hilpudele kõva inventuuri ja koliksin väljavalitud uude koju. Garderoobkappide otsingul võtan ma millalgi suve paiku suuna IKEA poole. Kuigi vannituppa oleks meil siiski kaht custom made kappi vaja.

Aga, kus maal me siis praegu oleme? Olgu öeldud, et nipet-näpet on endiselt teha ka, sest sellist “võtmed kätte” lahendust arendaja mulle paraku ei pakkunud. Ehk oleks pidanud paremini valima?! Ok, see oli nali! Võib-olla need nipet-näpet asjad tunduvad kellelegi elutööna, võib täitsa nii olla. Meie jaoks, kes läbi tule ja vee käinud, on need tõesti vaid pisiasjad. Mul on endiselt aknad pesemata, välisuks ehitustolmust pühkimata. Panemata on ukseliistud, osad põranda- ja laeliistud, plafoonid, valgustid. Krohvimata on korstnajalad ning kipsitamata on paarikümne sentimeetri laiune ala korstende ümbruses, kuhu puitlaudist panna ei tohi. Ka ootavad meid kuskil poes metallist liistud mis lähevad nendesse kohtadesse, kus parkett ja keraamilised plaadid ühinevad. Toimetamist on.

Köök on see osa meie elamisest, mis on täiesti valmis. Kuigi! Leiab sealgi nipet-näpet asju teha, näiteks vuugid kaitsevedelikuga üle määrida, kraanikausi ümbrus silikoonida. Söögilauana kasutan üht restaureerimist vajavat hästi vana lauda. Hetkel varjan laudlinaga selle ebatasasusi ja mõtlen, mis sellega ette võtma hakkan. Kas lasta see korda teha või võõbata ise valge kriidivärviga üle?! Toolidest olen varem juttu teinud – lasin neli tooli talvel restaureerida ja tore oli, sest nüüd on kuskil istuda. Pealegi on need toolid minu arvates hästi ilusad ja nende järgi tekkis mul ka idee tulevase värvieelistuse (roosa+mündiroheline) osas.

Elutoa piirkonnas on hetkel kasutusel meiega eelmistest kodudest kaasa rännanud tumehall diivan. Plaan on see kunagi tulevikus suurema vastu välja vahetada, aga eks näis, kas raatsime, võimalik, et eelistame näiteks lennupileteid osta 🙂 Elutoa juurde kuuluvad ka kaks restaureeritud tugitooli, neid näitan kindlasti ka tulevikus. Need pärinevad Habemiku vanatädi majast, mis on nüüdseks edasi müüdud. Tugitoolide näol tahtsin killukest sellest majast ja nende elanikest (keda enam pole) kaasa võtta.

Poisikese toas seisab värvimist ootav voodi, mänguasjakuhi ja liistuhunnik. Ehk et sellest toast annan ülevaate siis, kui seal veidi rohkem näidata on. Meie magamistoas on madrats ja kottide virn – ega sinna rohkem suurt mahugi. Sealse nn roosa värviga olen nüüdseks hästi rahul – põrand ja lagi kuidagi tasakaalustavad seda ning tulemus on täpselt selline nagu soovisin. Enne, kui lage ja põrandat praegusel kujul veel polnud, siis see roosa tundus kuidagi nii domineeriv ja minu jaoks too much. Vahemärkusena lihtsalt ütlen, et 15-aastaselt valisin ma oma toa seinu katma tumeroosa tapeedi. Olen endiselt oma valiku üle väga üllatunud, sest ma pole kunagi teab mis roosa tüdruk olnud, pigem ikka musta armastaja või nii. Kummalisel kombel mulle endiselt meeldib oma vanemate kodu väga roosa tuba. Kuigi siia ma sellist hullust ei soovinud.

Vannituba on meil aga oikuisuur. Isegi mõtlesime korra, et äkki panime suurusega veits üle, aga praegu vaatan, et pesukuivatusrest mahub kenasti ära ja ruumi liikuda jääb endiselt. Vanni kõrvale mahtus Habemik tooliga istuma, kui vannis sulistaval poisil vaja silma peal hoida. Tegelikult pressiks sinna vanni kõrvale vähemalt 4 inimest oma toolidega aega veetma. Ruumipuuduse käes me seega ei kannata. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et oli mul vaja seda musta põrandaplaati maha panna, et sellelt ju iga sodi näha, aga peagi selgus, et see on meile just parim valik. Näiteks siis, kui me Poisikesega vannitoa põrandal kunstiga tegeleme või kui ma küüsi lakkides imelise osavusega potsiku maha pillan. Mustad plaadid ja tumedad vuugid on selliste elujuhtumite korral suur õnnistus. Hirmsasti tahaks lähinädalatel vannituppa peegli ära tellida – sellise, mis täpselt meie mõõtude järgi tehtud. Peegel on meil praegu ka, aga ajutine ja sellisel kõrgusel, et püsti seistes näen oma naba. Abiks seegi. Vannitoast näitan sel korral värskeid detaile, mis mulle endale väga meeldivad.

Tegelikult oleks meil mõned mööbliesemed ära müüa. Need on meie esimese kodu jaoks teha lastud – kõik puhtast saarepuust ja üle õlitatud. On diivanilaud ja üks selline suur kapp, mille peal meil telekas seisis ja mille sees oma väikeses ahiküttega korteris puid hoiustasime. Siis on veel raamaturiiul/kapp. Ma katsun neist pildid teha ja uuel nädalal blogi Facebooki lehele üles panna.

Tegelikult on kõige toreda kõrval ka raskusi olnud. Me alles õpime seda kohta oma koduks pidama. Mu Poisike on mõnel korral koju tulemise osas suurt vastumeelsust üles näidanud. Mis siin väga imestada – kuidas peaks see pooleteisene prauhti tundma, et minu kodu ja mul on siin hea olla. Ja issit ka pole, võib-olla arvab, et issi on mujal “kodus” ja tahab sinna. Teine häda seisnebki selles, et kohe kui Habemik praeguselt reisilt saabub, algavad meie peres nö hüvastijätu nädalad, kui sellised asjad üldse eksisteerivad. Habemik läheb mitmeks-mitmeks kuuks väljamaale ja meie väikese tegelasega jääme omapäi. See on meile kõigile hüpe tundmatusse, eks tuleb võtta päevakene korraga.

IMG_20170408_075245

IMG_20170408_075210

IMG_20170408_075032

IMG_20160518_110345
Enne.