Blogiauhinnad ja minu hääled

Seadsin ka oma blogikese Eesti Blogiauhindadele üles, loomeblogide kategoorias. Sest lihtsalt. Ma mõtlen, et miks ma ei peaks, kui on võimalik. Äge, et selline asi on ette võetud ja mulle meeldib mõelda sellest, kui miskist uuest põnevast kogemusest. Miks ma siis peaksin uutele ja huvitavatele asjadele “ei” ütlema? Ikka jaa, ikka jaa!

Ise andsin ka oma hääli. Küll neile, kes kuidagi kõnetanud on. Ma väga suur blogilugeja ju tegelikult polegi. Aga siiski!

Arvamusblogidest läks minu hääl Ebapärlikarbile. Tema kirjutised on mul teinekord närvi ikka täiesti mustaks ajanud, lausa niimoodi, et lähen Habemikule vahutama. Aga külmaks ei jäta ja miskipärast tõmbab jälle lugema. Mulle meeldib tema julgus ja otsekohesus, et ei ole teemat, mille osas ta oma seisukohti väljendada ei tihkaks. (Vast mõni ikka on, aga niimoodi kaugelt jääb mulje, et pole) Lisaks sellele oli ta ema mu eesti keele õpetaja. Vot ja, ega ma sealt arvamusblogide hulgast kedagi teist suurt lugenud pole ka, nii et ses osas on üsna selge pilt.

Meesteblogidest loen ikka seda, mida Henry teeb. Üldse mitte regulaarselt, aga vahel ikka. Tema kaksikud on Poisikesest täpselt kuu nooremad ja jõlenunnud. Seega muidugi läheb minu häälekene just sinna!

Elulistest blogidest on Pille see lemmik. Täitsa hämmastav kohe, kuidas ühel tavalisel inimesel seda va itti ikka niimoodi tuleb! Alati hästi kirjutatud ja alati saab mitu korda nalja ka 😉

Loomeblogidest on lemmar meiekodulugu. See pere on kuidagi nii armasasjalik ja oma kätega susserdamiseks selline suur projekt ette võtta… minu imetlus! DIY ideed on ka nii vahvad!

Kultuuriblogidest kindlasti Mutukamoos. Mida muud üks väikelapse ema ikka valiks?! Tegelikult on hästi-hästi inspireeriv! Mutukamoosi remondilugu oli ka oma ehituse kõrvalt põnev jälgida.

Spordiblogidest valisin Margiti. Olen mingi aeg Margiti tegemisi rohkem jälginud ja tema tahtejõud ning pühendumine on tõesti suur vauu!

PS! Mul on mõned sellised suured lemmikud ka, kes end üldse üles ei seadnud. Nende poolt hääletan niimoodi salamisi 🙂

blogging-birds

Anname kodule näo + Kukupesa salakood

Sain möödunud nädalal võimaluse Kukupesa kodulehel shopata. Looomulikult tegin ma seda suure elevusega, sest kodule oma näo andmine on ju see põnevaim osa!

Tahtsin kindlasti midagi elutuppa, midagi Poisikese tuppa ja kuskil kuklas oli ka mõte, et vannituba võiks mõne pildiga huvitavamaks saada. Meil on seal selline nišš või eend või riiul (kuidas soovite), mida saab mõnusasti ehtesse lüüa. Kahtlemata tahan ka vannitoast millalgi pilte näidata, aga 1. on seal hetkel kuramuse pime (kohtvalgustid said liiga lahjad ja peeglivalgusti on veel puudu) ja 2. tahaksin, et mingid nüansid saaksid valmis, et näidata lõpptulemusele väga lähedal seisvat toakest. Mõistagi võtab see kõik aega, õnneks seda mul on 🙂

Ehk et minu saak Kukupesast sai päris korralik! Mitu postrit ja neile ka raamid ümber. See on minu meelest hästi tore variant, et saab niimoodi kohe postri juurde ka raami tellida. Mul on üsna tihti nii, et pildid seisavad ja ootavad, aga mina ei jõua poodi või ei leia sobivat raami.

Küll sai minu valik aga üsna monotoonne 🙂 Või noh, mis üsna, saigi! Sest kõik väljavalitud postrid on must-valged. Mul oli tegelikult sügavam põhjus ka nii otsustamiseks. Nimelt seisavad mul kapis veel mõned pildid ja joonistused ja lõuendid, mida seintele riputada tahaksin. Need on aga peamiselt värvilised. Seega, et kokku võiks tekkida mõnus tasakaalukas kompotikene, kus on rahu ja veidi särtsu ka, siis otsustasingi just Kukupesa mittevärvilisi postreid eelistada.

Kui ma Habemiku puhkuse ajal veel unistasin, et enne lahkumist saaksid ka pildid seina pandud ja tekiks selline terviklikum kodutunne, siis.. ajast jäi puudu. Seega pean veel mõned kuud pildiseinte loomist ootama, sest ma ise vist nii kõva mutt pole, et auke puurima hakkaks, aga minesatea, mis mõtted siin veel pähe võivad lüüa. Tore on aga see, et mul on mõtlemiseks ja planeerimiseks aega laialt käes, sest siin on ju nii mitmeid seinu, kuhu midagi riputada võiks. Kes see siis nüüd ütleb, et kuhu ja mida?! Seega hetkel eksponeerin pildivalikut seal, kus võimalik on ja nii on ka täitsa ilus!

2017-05-01 08.01.33

Lastetoa postreid leiad siit. Tegelikult tellisin lastetuppa kolmandagi, selle väikese tähekese. Teen millalgi pilti ka! Mu hästi suured lemmikud on ka müttav mõmmi ja karu, aga jätsin need mõneks teiseks korraks 🙂 Paberkott: Tellkiddo (aitäh, L!), padjad õmbles mu ema, kolmnurgad tegin ise kartulitrükiga peale (õpetuse leiab KoduKoduke blogist).

2017-05-01 08.04.41

Trükimasin meeldib mulle vist kõikse rohkem, see on nii lihtne, sümboliseerides minu jaoks kirjutamist ja sellest saadavat naudingut. “And they lived happily ever after” on sõbranna kingitus ja ka sel on oma lugu. Kingitusi saades on põnev mõelda, miks kinkija just niimoodi valis, mida ta mõtles, kuidas otsustas. Tean, et see kinkija usub minusse, meisse, heasse ja ilusasse.

2017-05-01 08.08.52

Poster “Lehed”. Päriselus veel ilusam ja sügavam kui pildil. Päriselus seisabki ta mul vannitoas üheskoos selle sama taimekesega.

Pildi tegemine oli muidugi “meeliülendav”, saateks poeglapse üürgamine. Näis, et Poisikese suurim unistus oli kõiki neid kaamera peal olevaid toredaid nuppe näppida, paraku ei läinud meie ootused olukorrast hästi kokku. Lisaks sellele on kaamera akulaadija kolimise käigus kuskile “ära pandud” ja kaamera vajuski poole klõpsimise pealt minestusse. Küllap ma ikka nii tubli olin, et seda suvalisse kohta ei visanud, vaid ikka läbimõeldult ja korralikult ära panin. Hästi pandud.

Teil aga veab, sest maikuu lõpuni saab blogilugeja Kukupesa e-poest 15% soodustust! Whoop-whoop! Salakood on KOLLANEMAJA15.

Olen tagasi!

Siinpool on nüüd imelikult pikk vaikus olnud, eks. Aeg on kuidagi eriliselt kiiresti läinud, enne Habemiku ärasõitu sai veel pikast nimekirjast enamus kohustustest maha kriipsutatud, aga osad asjad ootavad oma järge ning saavad tehtud siis.. kui saavad 🙂 Imelik küll, aga tükk aega (pigem nagu kogu aeg) oli minus selline suur kärsitus sees, et olgu mis on, aga kõik need karjuvad pooleliolevad tööd peavad tehtud saama, sest no kuidas ma elan siin mitu kuud niimoodi, et ukseliistud puha panemata. A vot, lubage nädalakene sees elada ja inimene harjub. Mulle meeldib, et mu hing on rahul ja mõistab, et mässu pole mõtet tõsta. Nii nagu on, nii on ka väga hea. Mõnus on nõnda rahulikult elada, tormlemata, tõmblemata, muretsemata. Meil on väga ilus oma kodu ja isegi puuduvad ukseliistud ei suuda minu jaoks selle olukorra erilisust varjutada.

Kui Habemik veel kodus oli,  tegime (või no tema tegi) jõudumööda olulisemaid töid, võttes ühtlasi mõnusalt aega koos olemiseks ja külaliste võõrustamiseks. Teisiti ma polekski seda ette kujutanud. Pandud said nii lae- kui ka põrandaliistud. Need olid meil ju juba ammu värvitud ja ootasid Poisikese toas hunnikus, et miskit ette võetaks. Veidi tüütu oli küll seda sees elades teha, sest tolmu ja saehaisu ikka oli omajagu ning muidugi lärmi, mida saag, kompressor ja naelapüstol kamba peale teevad. Poisike oli kord seitsmendas taevas, siis jälle paanikas. Ülipõnev oli ninapidi issile abiks olla või redelil turnida, samas saag tegi tema väikeste kõrvakeste jaoks väga kõva ja hirmsat häält (“iiiiiiiiiiii”). Ka eemaldas Habemik laest need enam üldse mitte nii häirivad sinised haiglasussid, mis olid ventilatsioonitorudele katteks peale tõmmatud ja pani plafoonid asemele. JA meil on ka rohkem valgust! Vaatasime Kangasjuhe lehelt, mida meil vaja oleks, panime kirja, käisime poes ja oligi peaaegu valmis. Tegelikult päris nii ladusalt ei läinud, sest kodus avastasime, et meie valitud juhe on liiga jäme, aga õnneks olid sealsed töötajad väga vastutulelikud ning saatsid meile samal päeval peenema variandi postiga kohale. 3 kõige lihtsamat pirn+juhe valgustit ripub meil köögipoolel, 2 tulevases kirjutuslaua nurgas ja 1 kupliga variant söögilaua kohal. Kõik pirnid on praegu 470 lm, mis mujal on okei, aga söögilaua kohal jääb kuidagi lahjaks. Need kuus valgustit, kõige sinna juurde kuuluva tiluliluga, läksid maksma 240 eurot. Siinkohal kohe prahvatas: kas peaksin kunagi ka mingisuguse kulutuste postituse tegema? Kasvõi suuremate summade kohta (oeh, kes neid kõiki enam mäletab või mäletada tahab), eks.

IMG_20170415_144904
Need kaks valgustit või õigemini nende juhtmete algne asukoht oli kodu ehituse protsessis meie kõige suuremaks kraaklemise põhjuseks. Haha! Inimesed lihtsalt näevad asju nii erinevalt, vähemalt sai lõpptulemus minu silmale ilus vaadata.
IMG_20170427_115458
Nagu aimata võite, siis sai juhtmeots laua mõttes veidi valesse kohta veetud, aga nii ongi just omanäolisem 🙂

IMG_20170427_091916

Aga, mis me siis veel tegime? Ahaa, meil olid mõned “vanale asjale uus elu” projektid. Esimene neist oli Habemiku isal koolipoisina kasutusel olnud kapp-laud. See on täiega tuus mu arust! Mõned (khm, khm) oleksid selle teisele korrusele tassimise asemel parem otse lõkkesse viinud. Püüan neid küll mõista, aga mul lihtsalt on mingi värk. Mulle nii tohutult meeldivad vanad rääbakad, aga huvitavad (!) majad ja päevinäinud, aga iseloomuga mööbel. Mingi võlu peab igas asjas sees olema ja ega muud kunsti polegi, kui seda võlu märgata. See jutuks olnud kapp on muidugi puhta sodi 🙂 Väljast näeb ta veel päris viisakas välja, aga seest on täitsa kehvas seisus. Tegin ta hetkel Annie Sloani kriidivärviga (toon on Paris Grey) üle, aga tulemus jäi väga pintslitriibuline. Kaugelt see muidugi üldse ei häiri, aga ega päris nii ju ei saa, et kapile ligi ei lähe. Mul oli selle asjaga too päev kiire ka (külalised juba kraapisid ukse taga) ja ei hakanud midagi uut katsetama. Annie Sloani esindaja Vintage Chick jagas mulle jooksvalt mitmeid nõuandeid, kuidas veel võiks proovida, et seda triipu vähemaks saada. Aga vot, eks ma siis üks päev (pakun, et nii poole aasta pärast näiteks) proovin jälle. Praegu on mul väga mugav seal hoiustada asju, mis muidu kuskil nurgas seisaksid, nii et elan vast need triibud ka kastideta elu nimel üle. Just selliste kapinuppude idee tuli mul tegelikult siin surfates. Valikus olid ka rohekad, aga miskipärast ma neid ära ei tellinudki. Siis aga sattusin K-Rautasse ja taolised olid kohe riiulist võtta.

Teine restaureerimisprojekt oli nagi. Olin juba mitmeid aastaid teadlik, et mu vanemate kodu tööriietekapis on ühed põnevad nagid. Täiesti kahetsusväärselt eksponeerimata. Ja kuna meil nüüd ja praegu oligi vaja ajutist (aga nägusat) lahendust, et see chairdrobe probleem lahendada, siis mõtlesin, et now or never. Protsessi käigus meenus kellelgi häguselt, et kuskil peaks veel neid samasuguseid mehe näoga nagisid olema. Jep, oligi. Värvisin mehikesed tumehalli spreivärviga (oi elu, mis mürk see ikka on) üle, Habemik lõikas (!) need multitooliga puidu küljest ära, sest kruvid olid nii lamedaks kulunud, et neid oli võimatu akutrelliga välja saada. Aluspinna jaoks olid meil juhtumisi alles vannitoa valamukapi tööpinna (tamme liimpuit) jäägid ja ideaalselt sobiv pikk jupp rändaski puidutöökotta õhendusse (õhemaks tegemisse siis). Teine jupike on muideks ideaalne serveerimisalus, Habemiku maailmas mingi massive lõikekas, mida paigast kergitadagi raske. Ühesõnaga, need nagi-mehikesed said siis selle tammelaua külge lastud ja tulemus on minu silmale küll väga äge. Ei tea, kas sellest loobudagi raatsin.

IMG_20170428_015932
Hea ikka, et kõik need puhvaikad seal ripuvad kevadjakikeste asemel.

Millest veel? Näiteks telekast. Meil seda pole ja vahepeal ma täitsa tunnen puudust sellest diivanil vegeteerimisest ja tuima näoga kasti vahtimisest. Minu jaoks see mõjub kuidagi väljalülitavalt. Ehk et võib vist järeldada, et parem ongi, et seda pole, hehe. Telekas seisab meil hoiukodus, kasti sees. Tahtsin eksperimenteerida, et kuidas on. Vähemalt ükski seadeldis vähem, mis meid pärismaailmast kõrvale võib juhtida. Ideaalis võiksin ma siit arvuti tagant üks hetk raamatu taha jõuda, vot see oleks alles elu.

PS! Mul on mitu-mitu Kukupesa postrit ootamas, et ma neid pildile püüaks ja teile näitaks. Can’t wait, uhuhuhu!

PPS! Kohtume siis ka Instagramis ja Facebookis, onju!

Me tegime seda jälle!

Üks teekond on jõudmas lõpule, sest eesmärk on ju täidetud – me elamegi juba nädalakese kollases majas. Jäime ööbima ja siis sujuvalt ka elama, hehe. Samas on minu jaoks algamas kohe jälle ka uus teekond (mulle vist meeldib teel olla?) – sellest korterist siin tuleb ju kodu kujundada. See on see parim osa, ma leian.

Vahepeal on mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik. See, et sellisest rääbu-aadu kohast on järsku (nagu üleöö) saanud sirgete valgete seintega kaunitar. Need lihtsalt ei saa ju üks ja sama koht olla, see pole võimalik. Kuidas on nii, et alles toppisin siin köhides villa seina ja järgmisel hetkel istun juba köögilaua taga ja kirjutan. Kusjuures see vill on siin samas seina sees, mu käeulatuses. Nii sürreaalne. Me tegime seda jälle. Ehitasime endale kodu. How hard can it be, right? 

Habemik vannub, et eluilmaski enam. Ei imesta. Isiklikult arvan, et nende mitte kunagitega läheb üldiselt teisiti kui tõotatud sai. Äkki ilusas tulevikus, kui seekordne veri ja pisarad unustatud. See lõpp käis ikkagi kuidagi väga äkitsi, et torud said veetud ja põrand sai maha ja köök sai paika ja justkui oli ikka kõik nii tolmune ja räämas, aga tegelikult ei olnud ka. Ehk et kui selle kõige peale süvitsi mõtlema hakata, on see mu jaoks liiga overwhelming, et sellest üldse aru saada.

Veetsime esimese öö siin 1. aprillil. Näh, polnudki mingit aprillinalja, vaid puha tõsine värk. Ühed kotihunnikud ajasid teisi taga, aga magamistuppa mahtus madrats maha ja elu missugune. Vaikselt hakkasime siis asju ära panema ja praeguseks on küllaltki normaalsed elutingimused saavutatud. Kuigi riided on meil enamus veel külapeal, aga koduse inimesena piirduvadki mu vajadused üldiselt teksade ja mõne puhta särgiga. Huvitav on avastada, kui väheste asjadega tegelikult elatud saab. Enamus mu riietest on viimased 8 remondikuud lihtsalt tolmu kogunud. Paneb mõtlema, et mille paganama pärast mul neid üldse nii palju on?! Teiseks, meil pole ka lihtsalt kappe, kuhu oma asju ära paigutada. Kui oleks, siis teeksin oma hilpudele kõva inventuuri ja koliksin väljavalitud uude koju. Garderoobkappide otsingul võtan ma millalgi suve paiku suuna IKEA poole. Kuigi vannituppa oleks meil siiski kaht custom made kappi vaja.

Aga, kus maal me siis praegu oleme? Olgu öeldud, et nipet-näpet on endiselt teha ka, sest sellist “võtmed kätte” lahendust arendaja mulle paraku ei pakkunud. Ehk oleks pidanud paremini valima?! Ok, see oli nali! Võib-olla need nipet-näpet asjad tunduvad kellelegi elutööna, võib täitsa nii olla. Meie jaoks, kes läbi tule ja vee käinud, on need tõesti vaid pisiasjad. Mul on endiselt aknad pesemata, välisuks ehitustolmust pühkimata. Panemata on ukseliistud, osad põranda- ja laeliistud, plafoonid, valgustid. Krohvimata on korstnajalad ning kipsitamata on paarikümne sentimeetri laiune ala korstende ümbruses, kuhu puitlaudist panna ei tohi. Ka ootavad meid kuskil poes metallist liistud mis lähevad nendesse kohtadesse, kus parkett ja keraamilised plaadid ühinevad. Toimetamist on.

Köök on see osa meie elamisest, mis on täiesti valmis. Kuigi! Leiab sealgi nipet-näpet asju teha, näiteks vuugid kaitsevedelikuga üle määrida, kraanikausi ümbrus silikoonida. Söögilauana kasutan üht restaureerimist vajavat hästi vana lauda. Hetkel varjan laudlinaga selle ebatasasusi ja mõtlen, mis sellega ette võtma hakkan. Kas lasta see korda teha või võõbata ise valge kriidivärviga üle?! Toolidest olen varem juttu teinud – lasin neli tooli talvel restaureerida ja tore oli, sest nüüd on kuskil istuda. Pealegi on need toolid minu arvates hästi ilusad ja nende järgi tekkis mul ka idee tulevase värvieelistuse (roosa+mündiroheline) osas.

Elutoa piirkonnas on hetkel kasutusel meiega eelmistest kodudest kaasa rännanud tumehall diivan. Plaan on see kunagi tulevikus suurema vastu välja vahetada, aga eks näis, kas raatsime, võimalik, et eelistame näiteks lennupileteid osta 🙂 Elutoa juurde kuuluvad ka kaks restaureeritud tugitooli, neid näitan kindlasti ka tulevikus. Need pärinevad Habemiku vanatädi majast, mis on nüüdseks edasi müüdud. Tugitoolide näol tahtsin killukest sellest majast ja nende elanikest (keda enam pole) kaasa võtta.

Poisikese toas seisab värvimist ootav voodi, mänguasjakuhi ja liistuhunnik. Ehk et sellest toast annan ülevaate siis, kui seal veidi rohkem näidata on. Meie magamistoas on madrats ja kottide virn – ega sinna rohkem suurt mahugi. Sealse nn roosa värviga olen nüüdseks hästi rahul – põrand ja lagi kuidagi tasakaalustavad seda ning tulemus on täpselt selline nagu soovisin. Enne, kui lage ja põrandat praegusel kujul veel polnud, siis see roosa tundus kuidagi nii domineeriv ja minu jaoks too much. Vahemärkusena lihtsalt ütlen, et 15-aastaselt valisin ma oma toa seinu katma tumeroosa tapeedi. Olen endiselt oma valiku üle väga üllatunud, sest ma pole kunagi teab mis roosa tüdruk olnud, pigem ikka musta armastaja või nii. Kummalisel kombel mulle endiselt meeldib oma vanemate kodu väga roosa tuba. Kuigi siia ma sellist hullust ei soovinud.

Vannituba on meil aga oikuisuur. Isegi mõtlesime korra, et äkki panime suurusega veits üle, aga praegu vaatan, et pesukuivatusrest mahub kenasti ära ja ruumi liikuda jääb endiselt. Vanni kõrvale mahtus Habemik tooliga istuma, kui vannis sulistaval poisil vaja silma peal hoida. Tegelikult pressiks sinna vanni kõrvale vähemalt 4 inimest oma toolidega aega veetma. Ruumipuuduse käes me seega ei kannata. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et oli mul vaja seda musta põrandaplaati maha panna, et sellelt ju iga sodi näha, aga peagi selgus, et see on meile just parim valik. Näiteks siis, kui me Poisikesega vannitoa põrandal kunstiga tegeleme või kui ma küüsi lakkides imelise osavusega potsiku maha pillan. Mustad plaadid ja tumedad vuugid on selliste elujuhtumite korral suur õnnistus. Hirmsasti tahaks lähinädalatel vannituppa peegli ära tellida – sellise, mis täpselt meie mõõtude järgi tehtud. Peegel on meil praegu ka, aga ajutine ja sellisel kõrgusel, et püsti seistes näen oma naba. Abiks seegi. Vannitoast näitan sel korral värskeid detaile, mis mulle endale väga meeldivad.

Tegelikult oleks meil mõned mööbliesemed ära müüa. Need on meie esimese kodu jaoks teha lastud – kõik puhtast saarepuust ja üle õlitatud. On diivanilaud ja üks selline suur kapp, mille peal meil telekas seisis ja mille sees oma väikeses ahiküttega korteris puid hoiustasime. Siis on veel raamaturiiul/kapp. Ma katsun neist pildid teha ja uuel nädalal blogi Facebooki lehele üles panna.

Tegelikult on kõige toreda kõrval ka raskusi olnud. Me alles õpime seda kohta oma koduks pidama. Mu Poisike on mõnel korral koju tulemise osas suurt vastumeelsust üles näidanud. Mis siin väga imestada – kuidas peaks see pooleteisene prauhti tundma, et minu kodu ja mul on siin hea olla. Ja issit ka pole, võib-olla arvab, et issi on mujal “kodus” ja tahab sinna. Teine häda seisnebki selles, et kohe kui Habemik praeguselt reisilt saabub, algavad meie peres nö hüvastijätu nädalad, kui sellised asjad üldse eksisteerivad. Habemik läheb mitmeks-mitmeks kuuks väljamaale ja meie väikese tegelasega jääme omapäi. See on meile kõigile hüpe tundmatusse, eks tuleb võtta päevakene korraga.

IMG_20170408_075245

IMG_20170408_075210

IMG_20170408_075032

IMG_20160518_110345
Enne.

 

Lõpu algus

Ma täna Delfisse pikka postitust ei teinud, aga mõtlesin, et jagan siin ikkagi, mis toimps.

Praegu vaatan ruudulisele paberile kirjutatud nimekirja ja selle pikkusest hoolimata usun, et on täitsa reaalne, et 1. aprillil juba oma tutikas kodus ööbime. Elamiseks seda vist päris nimetada ei saa? Või saab – on see elamine, kui me jäämegi ööbima? Hehe!

Vahepeal juhtus nii, et saime põranda enamjaolt pandud, kui järsku avastasime, et ups, parketti jääb puudu. Olime liiga vähe tagavaraks võtnud. Nii kirjutasingi kohe RM Stuudiosse ja hoidsin pöidlaid, et neil meie parketti natuke ikka alles on. Sain positiivse vastuse ja pakk pandi juba samal päeval teele. Järgmisel hommikul oli parkett käes ja elu ilus. Jälle hästi tore kogemus RM Stuudioga, aitäh selle eest!

Erinevate asjaolude kokku langemisel saime põranda aga alles eile lõplikult paika ja ega jällegi väga suurt laristamist polnud, nii nibin-nabin klappis. Põrandaliistudega oleme mäel – selles mõttes, et kõik on olemas (loodetavasti ikka jätkub) ja ka valgeks võõbatud. Kuivavad praegu ja ootavad seina panemist. Ideaalis tahaks aga enne liistudega mässamist ka põranda üks kord ära õlitada. Mulle tundub, et seda oleks palju mugavam valgete liistudeta teha, aga eks näis, kuidas kulgeb. Ses mõttes, et kui põranda õlitamiseks läheb, siis tahaksime selle kõik ühe korraga ära teha (mitte tubade kaupa) ja siis pole meil seda liistuhunnikut jälle kuhugi seisma panna. Laeliistude osas ka helistati eile, et needki kohale jõudnud – vaja järel käia ja siis värvimisega algust teha. Mõlemad liistud tellisime Puumarketist. Ehk et jah, liistude paigaldus ei ole mingi eriline prioriteet, sest ennegi nendeta mõnda aega elatud. Üle värvida tahaks liistud aga enne sisse kolimist küll, sest Puumarketist saame need naturaalsel kujul – nii on tunduvalt odavam, värvitud liist maksab juba 10+ eurot 2,2 or something meetrit.

Täna tuli ka plaatija ja tegi köögi tagapinna, ahjualuse ja korstnaümbrused korda. See valge kalasaba köögi taga on VAU! Nii tore, et me lõpuks ikka selle kasuks otsustasime! Määravaks osutus minu jaoks see, et meie köögikappide vahe on 55 cm – see tähendab, et kui oleksime 10×20 mõõdus plaadid ikka nn metroostiilis ladunud, siis tulnuks meil ülemise/alumise rea omad pooleks lõigata. See aga oleks minu arvates kogu asja täiesti jamaks teinud. Nii, et kalasaba it is. Natuke häirib mind, et ühes ääres läksid väiksed killukesed (plaadi nurgad) kasutusse, aga tänu sellele jookseb muster igal pool kokku ka. See on väike asi ja ei paista tegelikult üldse kuidagi silma või nii. Hullult rahul võime aga oma plaatijaga olla küll! Tõeline leid. Ta ise tunnistas, et see sein võttis oodatust 4 korda kauem aega, aga ma siis lohutasin, et nüüd ta saab sellise kunstiteose oma portfooliosse lisada 🙂 Õnneks ülejäänud tööd on lihtsad ja käivad tema käe all kiirelt. Homme tuleb ta veel vuukima ka ja siis saan juba lõpptulemust näidata. Väikese tiiseri võin muidugi juba täna Instasse lisada.

Oma vaimusilmas näeme, et nädalavahetuse suurprojekt võiks olla vannituba. Vann sisse, valamukapp paika, kapile tööpind peale, sellele valamu+segisti ja last but not least wc-pott seina. See võiks nädalavahetuse eesmärk olla küll, äkki isegi teostatav. Kindlasti on vaja enne seda kõike mul seal korralikult kraamida. Seejärel ootaks teisipäeval torumeest, kes kõik segistid ja värgid ära ühendaks. Habemik ütleb, et tal need toruvärgid üldse välja ei tule ja kui nii siis nii – üldse ju ei tahaks, et kuskilt midagi läbi tilkuma jääks.

Ja siis, kui mingil imeväel need eelpool mainitud asjad tehtud saame, võiks nädalavahetusega ka siseuksed ära paigaldada. On teised praegu igal pool ees ja nende liigutamiseks on vaja eraldi keegi musklitega mees kutsuda, sest minust Habemikule nende tassimisel eriti kasu pole. Jah ja kui kõik niimoodi sujub, siis pühapäeval õhtul hilja õlitaks põranda, laseks sellel siis kaks päeva kuivada ja teisipäeval saaks torumees toimetama hakata.

Mingi hetk tuleb ka valgustid lakke panna, ega ju päris kottpimeduses ka elada saa. Ja siis ka koristada – aknaid pesta, tolmu võtta, särkivärki. Ja muidugi mingi hetk ka oma kraam külapealt kokku korjata. Millal meil küll selleks veel mahti on, sest järgmine nädal olen mina pool aega koolitusel ning Habemik Poisikesega kodune ja ülejärgmisel vastupidi – Habemik jälle reisib väljamaale ja me omapäi. Ehk et kiireks läheb enivei. Suurepärane oleks, kui saaksime kasvõi selle miinimumprogrammigi läbitud ja esimese aprilli õhtuks madratsi tuppa tassitud. Hoidke pöidlaid, pliis 🙂

IMG_20170323_202701
Valamukapp vannituppa. Tööpind on tamme liimpuit plaat. Selle tegin Osmo õliga üle. Kapi karkass melamiin, uksed mdf. Valamu on Vispool Q700 – mu lemmik!
IMG_20170323_202118
Värvitöökoda. Põrandaliist siis, päris ilus mu meelest. 9 cm kõrge. 

 

Köögist ja kõigest muust ka!

Ma alustan siis ikka sellest kõige tähtsamast ja ilusamast asjast meie kodus – mõistagi köök. See on kena ja valge, hästi paigaldatud, tundub ka kvaliteetne, etteheiteid pole. Samas pole ka suurt eufooriat – see kõik on vist liiga kaua kestnud ja puhtalt uuest köögist ju suurt kasu pole, kui pool põrandatki alles panemata ja homme just sisse ei koli. Ma usun, et see rõõmujoovastus mind üks hetk tabab, aga küllap see juhtub siis, kui Habemik laupäeva hommikul pliidi ääres pannkooke küpsetab ja me lihtsalt elamegi oma toredat tavalist elu. Mõned märkused mul köögi suhtes ikkagi on. Näiteks tundus mulle esialgu plaani vaadates, et püstakus asuv elektriahi on silmade kõrgusel nagu mulle meeldibki. Pikemalt ma sellesse ei süvenenud, sest mulle näis, et nii ju tehaksegi – kui ahi silmade kõrgusel, siis mugav mööda minnes sisse piiluda. Tegelikkuses on ahi aga hoopis madalamal, umbes rinnakõrgusel. Ehk et eeldasin, et asjad on üht viisi ja ei uurinudki põhjalikumalt järele. Minu möödalaskmine. Pole viga, see on ju õigupoolest tühine asi ja harjun ümber. Veidi häirib mind, et see kapisisene õhupuhasti, mis valitud sai, on vist üks odavamatest ja paras kärakas, no selline hall plastik, robustsete nuppudega. Õnneks see väga välja ei paista ja üldpilti ei riku. Kööki tellides ei osanud me nagu paremat küsidagi, sest köögitegija kasutavat seda mudelit sageli. Me pöörasime pigem oma tähelepanu ahjule, külmikule ja induktsioonpliidile, sest mis selles õhupuhastis ikka nii keerulist olla saab, onju. Aga näed, saab ka see olla üks või teine. Meil on nüüd see teine siis. Veel juhtus niiviisi, et pidime viimasel hetkel valima teised käepidemed, sest nupumüüjal polnud meie lemmikuid enam olemas. Oeh. Need uued aga on veidi teisest puust ja ei sobi nii valatult ülemiste nuppudega. See on see koht, et oleks ju võinud need õiged käepidemed juba varakult ära tellida, mitte hakata nende kohta uurima loetud päevad enne paigaldust. Mina ju valisin pika otsimise ja kaalumise peale oma lemmikud. Milleks üldse? Vabalt võinuks ju üki-kaki, kommi-nommi teha. Selles mõttes, et ma elan ikka edasi ja ära ei sure, aga minu jaoks on raske selliste asjadega leppida. Tahaksin parimat võimalikku tulemust selle suure raha eest, mida maksime. Praegu pean aga nagu leppima sellega, mis parasjagu laos on. Panin need asjad kirja, et ehk keegi saab minu plähmerdustest õppida. Tegemist on ju siiski tilu-lilu pisiasjadega, kokkuvõtlikult on kõik väga hästi – meil on imeilus köök ja ootan väga, et saaksime juba seda igapäevaselt kasutada!

Kui juba kurtmiseks läks, siis võtan ka kolmandat ja viimast korda sõna meie laelaudise osas. Ühel mõne nädala tagusel päeval käisin kodulinna kohvikus kirjutamas ja kui nende ideaalset sisevoodrilauda nägin tekkis okas hinge küll, et mille paganama pärast me selliste tegijate otsa sattusime, kellelt suurt muud ei tule kui praaki. Eks ma olen loomult selline täiuseihaleja küll, aga usun, et see toodang, mis meile saadeti oleks iga normaalse inimese (kes tahab, et ta kodu kena välja näeks) meelest lihtsalt jube. Aga siis mingil päeval ühte Habemiku poolt pandud laeosa parandades (Habemik ise väitis, et oli vist mingis transiseisundis kui sellised lauad lakke pani, haha) mõtlesin, et me ei ehita ju mingit ajakirja klantspilti, vaid oma kodu. Ja meie kodus võibki olla ebatäiuslik lagi, sest see ei oma mitte mingit tähtsust selle kõrval, et meil saab olema koht, kus olla koos. Kolmekesi, perena. Muuhulgas annab seda lage üles vuntsida küll – täidan augud ja praod akrüüliga. Keerulisem on lae ühtlasesse värvi saamine – iga laud on eri toonis ja laes paistab see hästi silma. Kõige paremini annab toonida valge peitsiga. Habemikuga naersime, et ju tuleb meil lihtsalt rohkem nina norus käia 🙂

Eelmises postituses mainisin, et meie elektritarvikud läksid oodatust tunduvalt kallimaks maksma. Avaldan saladuse: nende hind oli kokku veidi üle 900 euro. Lisades veel elektriku töötasu tuleb päris asjalik summa kokku, eksole, kolmetoalise korteri kohta. Aga mis läinud, see läinud, raha taga ei nuta. Elektriku käest saime tagasisidet ka, et tegu ongi tõesti väga korralike toodetega ja vahe odavatega võrreldes mäekõrgune. Kuigi vaevalt mina, tavakasutajana, sellest vahest aru saan, aga hea teada vähemalt.

Sel nädalal sai paika ka Alpha-Innotec õhk-vesi soojuspumba väliosa. Seega: meil on küte sees! Hurray! Paigaldajad olid õhtul kaheksani objektil ja nende olemise ning tegemisega jään küll igati rahule. Torud on korrektselt veetud, kõik praht ja puurimisel tekkinud sodi koristati ära, mehed ise olid sõbralikud ja ei pahandanud üldse, et meie koridoris vedelenud träni ühest kohast teise pidid tõstma. Hästi tore on niimoodi! Torud tuli vedada läbi trepikoja, selleks oli vaja puurida mitu auku – üks trepikoja põrandasse, teine välisseina. Aparaat ise on paigaldatud maast umbes kahe meetri kõrgusele – saab redeliga hooldust tegema ronida, samas asjasse mittepuutuvad isikud ligi ei pääse. Ühes postituses võiksin lähemalt ka meie trepikojast kirjutada, see on selline… kuidas nüüd öeldagi… inetuvõitu.

Põhiprojekt, mis jätkamist ootab on ikka parketi panek. Esiku ja suurema osa elutoast-köögist ehk miinimumi oleme täitnud. Nüüd tuleks aga ka ülejäänu ära teha, võiks see juhtuda tuleval nädalavahetusel. Põranda panek on enam-vähem sujunud. Selle paigaldus põrandakütte torude peale on veidi keerulisem kui lihtsalt mustale põrandale, aga saame hakkama. Tuleb lihtsalt jälgida, et metallplaadid parketti vajalikest kohtadest toestaksid. Parkett ise on äge, selline hästi rustikaalne – suurte oksakohtade ja muude omapäradega.

Vahepeal varustasime end ka duši- ja vannisegistiga, veel on vaja hankida vannitoa valamu segisti. Dušisegistiks on Hansgrohe Croma 220 Air 1jet, maksis see FEBi sooduspakkumise ajal alla 400 euro. Vannisegisti on Hansgrohe Ecostat Comfort, sinna juurde ostsime ka vooliku ning dušiotsiku. Valamusegistit pole ma suutnud veel välja valida, tegelen asjaga.

Valgustite osas läheme praeguse seisuga pirn+kangasjuhe lahenduse ning süvistatud valgustite peale. Veel otsin ma mingeid eriti ägedaid seinavalgusteid, sest meil on ju diivanitagusel seinal augud, mis täita vaja. Natuke muidugi juba kahtlen, kas oli vaja neid sinna teha ja kas see jääb ikka ok, aga enam pole parata. Mu tingimus on, et ennem olgu need juhtmed seal pool aastat ripakil, aga suvalisi valgusteid ma panna ei taha – jään ootama, et kohtaksin oma unistuste seinavalgusteid. Üleüldse näen praegu, et mitmed asjad on ikka natukene metsa jooksnud. No see sama, et ahi liiga madalal ja köögi pistikupesad liiga kõrgel, aga siis mõtlengi, et kas peab kõik nii max perfektne olema?! Me ju püüdsime läbi mõelda iga viimse detaili, aga kõike ei tule pähe. Lihtsalt ei tule ja kõik. Mõtle kasvõi 100 korda, aga midagi jääb ikkagi mõtlemata. Nii lihtsalt on. Et osad asjad lähevad ikka nihu või vähemasti teisiti, kui oled planeerinud. Mulle ei meeldi, kui asjad lähevad plaanitust mööda. Vot, ei meeldi kohe üldse. Aga see on ELU. On hästi palju hullemaid asju kui seinavalgustid või liiga kõrgel pistikupesad. Ma mõtlen, et olen parem lihtsalt rohkem tänulik. Kõige eest. Et mul on kohe kodu, ilus ja ise tehtud. Et mul on mu inimesed. Et mul on mõned mööbliesemed, et on köök, kus on nõudepesumasin ja nugade jaoks eraldi sahtel ja mul on vaikselt sulguvad mehhanismid ja induktsioonpliit.

Kolimise tähtaeg aina nihkub, praegu käin välja kuupäeva 1. aprill. Miks ka mitte? Kui ei õnnestu, siis saangi öelda, et ah, mis, jäitegi uskuma.

IMG_20170315_191326

IMG_20170315_191039

IMG_20170311_220132

IMG_20170313_225040
Pikka iga teile, taimekesed. See on küll kaheldav, aga loodame parimat.

Üle tüki aja jälle loosime!

17121391_730599620450624_2068801699_o

Mulle meeldivad lood. Lood inimestest. Eriliselt tore on, kui need on head ja õnnelikud lood. Lood, mis räägivad südikatest ja loovatest inimestest, kes oma unistusi täide viivad. On ju meil kõigil see võimalus – oma unelmaid teostada. Miskipärast juhtub aga päris sageli, et need kõige sügavamad plaanid ja ideed jäetakse kuhugi tuleviku tarbeks ootele. Õnneks on meil, hoovõtjatel, omajagu neid, kelle tuules minna, kellest innustust saada.

RHK Loomeruum on värske tegija, kelle tootevalikusse kuuluvad praegu üliägedad käsitööna põletatud bambusest lõikelauad kolme erineva kujundusega. On 1) imeilus kalasaba mustriga 2) kirjaga chop it like there’s no tomorrow ja 3) kõige rajum – chop, chop, chop, chop it like it’s hot. Arvake nüüd, milline see minu uue köögi juurde kuuluma hakkab? Jee-jee, juba ootan!

RHK Loomeruumi hing Kristine tegi esimesed põletused hoopis puidust klotsidele pojale sünnipäeva puhul. Selle kõige esimese lõikelaua valmistas Kristine uitmõtte ajel soolaleivakingiks ning sealt edasi asi juba hargnema hakkaski. Idee oma asja ajada on Kristinel juba aasta jagu peas mõlkunud, kuid nagu ikka – mõned mõtted vajavad küpsemiseks aega. Uue hooga hakkas Kristine unistuse poole liikuma aga selle aasta jaanuarist ja seni on kõik ülesmäge kulgenud 🙂

Et mängust osa võtta, tsekka blogi Facebooki lehele!