Kas märts on kolimise kuu?

See nädal on olnud vaikne. Habemik käis mitte ookeani taga Hispaanias, näost on isegi näha, see on päikest saanud. Olen väike kadekops, sest juhtumisi on see maa mu lemmik.

Seega öelgem ausalt, et kollases majas pole lillegi liigutatud. Viimati sai miskit tehtud möödunud pühapäeval. Mina parandasin lae iluvigu – neid auke ja ühenduskohti ja muud, mis silma riivas. Sain tehtud esiku ehk et põhimõtteliselt mitte midagi 😀 Kasutasin akrüülvärvi, määrisin seda näpuga ja/või kummist silikooni kaabitsaga pragudesse ja aukudesse. Muidugi jääb küllaltki märgatav värvivahe sisse parandatud kohtade ja algsete osade vahel . ****** (pane ise mingi kole sõna), mis moodi see laudis küll tehtud on või mille tarbeks?! Võib-olla arvati, et ma selle endale kuuri seina taon? Sinna see sobiks tõepoolest etemini. Ehk et jah, lõikekohtades jäävad erinevused kenasti silma, sest laua keskosasse poleks justkui värvi hästi jätkunud. Erinevused siis selles mõttes, et üks koht on valge, teine veidi heledam valge, kolmas veel heledam jne. Mul on seda tööd tehes värvipott ka niikuinii kõrval – eks ma seal siis võõpa niimoodi, et üldmulje normaalne jääks. Muutus on juba muidugi märkimisväärne – ikka palju ilusam kohe, kui suuremad ebatasasused ja praagid on peitu pandud.

Tahaksin lähipäevadel oma projektiga jätkata, kui bossil mind muidugi kuskil tähtsamal ülesandel vaja ei lähe. Tõenäoliselt läheb. Järgmisel kümnel päeval läheb rahmimiseks. Show me what you got! Leppisin köögi inimestega kokku, et 13. märtsist võivad nad mööblit paigaldama tulla. Mis tähendab, et selleks ajaks olgu meil lagi laes, põrand maas, torud survestatud. Ehk et tõsised tööpäevad (pigem nagu õhtud ja ööd) ootavad ees. Loodetavasti leiame endale selleks puhuks ka lapsehoidjad. Kummaline, et hetkel on meie suurim probleem lapsehoidjate leidmine. Võiks nagu arvata, et neid siin jagub, sest noh neid ju ikka ongi omajagu, aga reaalsus paraku teine. Mis teha. Vahepeal käis lausa mõte, et peaksin tasulist lapsehoidjat otsima hakkama, sest kuidagi ei jõua kõigi kohustustega toime tulla. Eriti kui Habemik kuskil soojas peesitab (no ok, tööd teeb).

Sealt köögiga samast kohast ehk DSK Mööblist tellisime ka valamukapi, mis peaks meieni jõudma köögiga üheaegselt. Kapi jaoks on vaja tellida tammest liimpuitkilp, mis tööpinnaks läheb. See vajab veel õlitamist, lakkimist, mõõtu lõikamist ja ka valamu jaoks augu tegemist. Valamu ise ootab juba auto pagasiruumis.

Peaaegu igal pool on nüüd ka elektripistikud ja -lülitid paigas. Te ei taha teada palju need maksid. Ma ka ei taha teada. Päriselt. Käisime elektritarvete poes 15 minutit enne sulgemist (sest pood pannakse kell 17 kinni), koos lapsega (keda mööda poodi taga tuli ajada) ning praeguseks näib, et keegi meist (Poisikest küll vist ei saa arvestada) ei küsinud nende toodete hinda. Kas pole mitte arukas? Ehk et nagu mingid kasukates jõmmid, vehkisime aga näpuga, mida tahame ja olgu olla. No mida sa teed nii lollide inimestega?! Ega’s midagi, nautigem siis nüüd oma uhkeid lüliteid! Dialoog Habemikuga: “Sa ei vaadanud siis hinda või? Ee, kas ei vaadanud? No kas tõesti saab nii olla, et ei vaadanud? Kas hinnad ei olnud seal samas väljas? …” Isversusver.

Vaikselt siin mõtleme valgustite peale. Suur osa valgustitest saavad olema süvistatud, aga osad sooviksin ka rippuvad panna – elutuppa ja äkki ka meie magamistuppa. Rippuvate all pean silmas neid eriti lihtsaid kangasjuhtme otsas ja ühe pirniga. Hullult äge, et on selline koht olemas nagu kangasjuhe.ee, kus saab endale meeldivad komplektid kokku panna. Üks rippuv valgusti tuleb ka Poisikese toa lakke, sinna tahan esialgu paberist pallikest, see on nii lihtne ja armas. Veel tuleb söögilaua kohale midagi nuputada. Esmalt oleks muidugi vaja leida the laud, see oma kohale sättida ning välja selgitada, mis ja kuidas lakke panna, et laud piisavalt valgustatud saaks. Mul on söögilauaks kaks varianti – üks vana ümmargune, mis restaureerimist vajab ning teine on see i-me-li-ne eksemplar. See viimane on lihtsalt unistuste unistus!Arvake, kas meil on see üleliigne summa söögilaua jaoks?! Vot õige, ei ole. Samas maksab vana restaureerimine ka juba 200-300 raha, kui just ise ei ürita. Ehk peakski ise proovima, et kasvõi ajutiseks konstrueerida koht, kuhu taldrik panna?!

Jõudu meile selleks viimaseks pingutuseks, olen põnevil-elevil, mis saama hakkab!

Hoidke siis ikka meie tegemistel silma peal ka läbi Facebooki ja Instagrami 🙂 Viimasesse panen jooksvalt kindlasti infot selle kohta, kuidas meil edeneb.

Lõpusirgel, vol maeiteamitmes

Aega on nüüd üksjagu möödunud ja omajagu on tehtud ka saanud. Põhiliselt on kõik viimasel ajal toimunu olnud muidugi laega seotud. Suures plaanis sujub kõik kenasti, sest enamus korteri laest on pandud. Teha on jäänud vaid vannituba ja meie magamistuba, kokku nii 20 ruutmeetrit. Hetkel on laelaudise panemine pausi peal, sest korralik materjal sai otsa. Nüüd ootamegi puiduettevõtte järgi, kes oma praagi järgmiseks nädalaks välja vahetab. Siin ma peatuks tegelikult lausa kauem, kuid minu rahulolematus antud ettevõtte suunas on hetkel nii suur, et jätan pikema sõnavõtu mõneks teiseks korraks. Vaataks enne, kuidas see laesaaga ükskord laheneb, aga praegu mul millegi positiivsega kahjuks kilgata pole. Kes oodata ei malda ja tahab kohe teada, mis ettevõttega tegu, lugegu üht jaanuarikuu postitust.

Laelaudise panemisest veel nii palju, et esimesel õhtul läksime uljatena kohale ja mõtlesime, et prooviks õige lauad kruvidega kinni lasta. No ilmselgelt sellest midagi head välja ei tulnud ja pidime ikkagi küla pealt naelapüstoli ja kompressori kohale vedama. Aga siis hakkas töö lendama ka. Üksinda oli Habemikul seda lage muidugi nüri panna, aga õnneks käisid vahepeal abilised ka. Tulemus on päris ilus. Laudis ei ole küll nii valge nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin, puustruktuur kumab siiski läbi, aga see ei ole häiriv. Alati (loe: viitsimisel) saab ju üle värvida. Natuke on kahju, et laua üldise madala kvaliteedi tõttu tuli mõnes kohas valida lakke panemiseks ka sellist kehvemat kraami. Hiljem saab neid iluvigu muidugi likvideerida ka ja tulebki seda teha.

Nüüd on järg põranda käes. Habemik võtab täna selle asja suuremalt käsile. Kunagi ammu sai kirjutatud ka, et maha tuleb meil selline imeline parkett RM Stuudiolt. Kuna meie põhiküttekehaks on õhk-vesi soojuspump, siis enne parketi laiali laotamist on muidugi igasugu tralli vaja teha – maha lähevad penoplasti plaadid, siis veetorud nende vahele ning lõpuks parkett. Põrandaküttetorudest nii palju, et vannituppa ja Poisikese elamisse tuleb kaks kontuuri, meie omasse üks ja elutuppa-kööki kolm. Kontuur on sisuliselt üks toru, mis saab alguse sooja vee pealevoolust ja õhksoojuspumbast ning lõppeb seal, kus ringvool läheb pumpa üles soojendamiseks tagasi. Pumba ja põrandaküttetorude vahel on ka veel kollektorid, mis vee tubadesse laiali jaotavad või pärast kokku korjavad. Põranda panemist alustame Poisikese toast, parkett hakkab jooksma sama pidi, mis lagigi.

Võimalikult ruttu tahaksin muretseda põranda- ning laeliistud. Ei taha, et tekiks mingi liistudeta olemise periood ja remonditunne saadaks ka meie sees elamist. Kindla peale jääb nipet-näpet teha forever and ever, aga põhiasjad võiks esimesel võimalusel joonde saada. Põrandaliistud tellisime ära Puumarketist. Kõigest 9 cm kõrged, hehe. Täitsa hea kõrgus on tegelikult. See minu poolt esialgselt pakutud 15 cm oli küll vist korralik overkill. Laeliistud tellime ka arvatavasti sealt, hea mugav. Liistud lähevad mõlemad valgeks. Värvima peame neid ise. Laeliistud peaks ka vist üsna laiad valima, sest see lagi on mõnel pool seina ääres noh nii nagu ta on ja liist peab koledad kohad ära katma.

Millalgi siin kurvastasin, et meie magamistoa seinavärv sai minu maitsele liiga roosa varjundiga, aga ju siis pole väga hullu, sest üle värvima ma seda ei kavatse hakata. Seinad on praegu nii ilusad ja üldse ei raatsi neid oma võhiku käega solberdada. Elame-näeme, kuidas meile seal põhimõtteliselt üleni valges elamises olla meeldib ja siis vaataks edasi. Võib ju ka juhtuda, et üks väike kunstnik motiveerib meid peagi seinavärvi värskendama. Loodan muidugi parimat, aga see, et lapsed seinale kriips-kraaps teevad, tundub kuidagi paratamatu. Pole viga, mulle see enda väike kunstnik väga meeldib ja meeldivad tema teosedki.

Lähiajal tuleb meie tubli elektriinsener (meie elektritöid teostabki elektriinsener, no täiega veab!) oma tööd lõpule viima – paneb paika pistikupesad, lülitid. Vautšivau! Siis saab ka Poisikese rahus uitama lasta. Eelmine kord seadis ta sammud otsejoones seinast väljaturritavate juhtmete poole. Meil on selline hästi julge ja uudishimulik laps. Teisest puust, kui me ise väikestena olime.

Eile saime ka plaatijaga kokku, et näidata, mis nipet-näpet tööd veel tegemist vajavad. Järjekorras on meil köögi tööpinna tagune, ahjualune ja korstnajalgade ümbrused. Aga plaatija arvas, et kõike on lihtsam teha hoopiski hiljem – siis kui põrand ja köök paigas. Nii olgu.

Lähiaja kõige suurem eesmärk ongi põrand ja veelkord põrand. See peab ju enne maha saama, kui köök jõuab, mis peaks juhtuma märtsi esimeses pooles. Näib nii mägede ja merede taga aeg olevat, kuigi põhimõtteliselt ju kohe, siin, üle ukse.

Ilusat Eesti sünnipäeva järgset päeva! On nii imeline, et saan elada siin oma Eestis, rahus, mugavuses, kirjutada neid emakeelseid, maailma ilusaimaid sõnu. Ja olete teie, kes neid sõnu lugeda mõistavad. Üks päev peale filmi “Lion” vaatamist, sosistasin Habemikule kui õnnelik ma olen, et sündisin just siin. Milline privileeg.

Pilte ka!

img_20170225_100618
See on sissekäik meie magamistuppa. Näete seda roosat jah? See on ju seal!
img_20170225_100331
Pooleliolevad tööd meie magamistoas
img_20170225_100455
Vaade elutoale ja Poisikese tuba kaugemal. Lagi pandud.
img_20170225_100520
Elutoa teine pool. 
img_20170225_154835
Poisikese toas panime põrandakütte torud ära. Siin pildil neid veel näha pole, teeme ettevalmistusi. Kõige alla läks sooneline penoplastist, selle külge metallplaadid, mille vahel siis torud jooksma hakkasid. 
img_20170225_100246
Ahjualuse plaadid
img_20170225_100303
Looduskivi paneme meie magamistoas oleva korstna ümber. Ma loodan, et ma seda kahetsema ei pea:)
img_20170225_100257
Köögi tööpinna taguse mõtlesime kalasabas panna. Eks näis!

 

 

Ikka lõpusirgel, vol 4

SEINAD ON VÄRVITUD! Püha müristus, see on tehtud. Praegu korterisse astudes tundub kõik valge. Lihtsalt valge. Kui on veel juhtumisi hommik, nii kell 9.00, siis on kõik nõnda hele, et peab natuke silmigi kissitama. See on muidugi ainult hommikul nii, sest hiljem kaob päike meie vaateväljast terveks päevaks ja siis on kõik jälle tavapärane.

Aga veidi värvidest ka. Esikusse, elutuppa ja kööki valisime ühe tooni. Kuna köök+elutuba on omavahel täielikult ühendatud, siis ei hakanud sinna mingit hookuspookust välja mõtlema. Ja esik ju ka kohe sealsamas. Peale selle on esik päris pime, nii et hele toon on igati asjakohane. Ainuke murekoht saab olema määrdumine, aga äkki aitaks selle vastu nii umbes meetrikõrgune laudis? Igatahes, valitud tooniks osutus Tikkurila Paper, kood F497. Tikkurila kodulehel on värvikaart kenasti olemas. Kusjuures esimese valiku oma lemmikutest tegingi just niiviisi – uurisin sedasama kodulehe värvikaarti ja panin kirja toonid, mis silma jäid. Nagu arvata võib, see oli suhteliselt bingo mängimine. Hiljem käisime värvikaarte K-Rautas niiöelda elusast peast katsumas ja võtsime poeonu lahkel loal posu lemmikuid korterisse kaasa, et neid sealses valguses vaadelda. Minu jaoks on sellised otsustamised küllaltki keerulised – õnn, et kõik on heledad toonid ja hullult puusse nagu panna ei saanud. Poisikese tuppa valisime tsipa tumedama tooni – Cloud, kood Y481. Mul on ikkagi plaanis seal toas ka oma lemmikut, mündirohelist, ära kasutada, aga seda teeme kunagi tulevikus, näiteks Stenciliti šabloonidega möllates. Mündiroheline võikski olla selline lisatoon, mitte liialt domineeriv. Oma magamistuppa valisime lõpuks värvi Ice Rose, kood J503. Kaardilt näib pisut lillakas-roosakas toon, aga päriselus on korteri valgus nii kehv, et ma pole suutnud selle värvi tõelist olemust veel tabada. Ehk et praegu paistab valgena. Vannitoas läks seina lihtsalt valge värv. Mõtlesime, et kuna seinaplaadid ju valged ja nii, siis peaks ülejäänu ka samamoodi olema. Aga praegu näen, et plaadid pole päris seesama valge, mis värvitud sein ja mõtlen, et oleks võinud sinna ka ikka mingi tooni panna. Vaevalt ma muidugi selle üle värvimisega enam tegelema viitsin hakata. Pealegi, ma ütlen, see valgus on igal pool nii kehv (loe: 3 prožektorit), et päris õiget ülevaadet niikuinii veel ei saa. Elame-näeme ja siis vajadusel korrigeerime.

Kui nüüd nendest päris värvipottidest (ma ei tea, kuidas seda paremini kirjeldada) rääkida, siis meie maalrid käskisid osta Akrit 12. Poemüüja seda miskipärast ei soovitanud – olevat kõige odavam ja võib jääda läikima. Peamaaler pärast prõõkas, et ärgu me neid poemüüjaid uskugu, maalrid teavad kõige paremini, kuidas miski seinas jääb. Tõsi ta on. Vaevalt poemüüja igapäevaselt värvirulliga ringi käib, maalrid seevastu küll. Akrit-12 on selline tugev värv, mis peaks ka pestav olema. Aknapõskedele panid nad ka seda ja vannituppa läks siis juba spets niiskuskindlam värv.

Nagu plaanitud oli, saime ka lakke distantsliistud pandud. Suurema osa tegime Habemikuga ühel päeval kahekesi ja teise poole said nad naabripoisiga koos pandud. Selline mõnus ajaviide oli, ei midagi kontimurdvat või ebameeldivat. Nüüd seisab asi puiduettevõtte taga, kellega oli kokkulepe, et laelaudis transporditakse reedel. See oleks olnud ideaalne, sest siis saaksime laupäeval juba paigaldama hakata. Selgub aga, et neil nüüd läheb ikkagi kauem – värv kuivab. Nimelt ma ju soovisin, et laudis oleks täiesti valge, mitte peitsitud või kuidagi muud x-moodi tehtud, nii et puustruktuur läbi kumab. Miskipärast said nemad ikkagi aru, et mulle käib selline mingi vahepealne hele variant kah. Vot ei käi ikka küll. Ei tea, kas see laudise valgeks värvimine on mingi eriti keeruline asi või eriskummaline soov… Oh, ma loodan, et nad saavad need lauad laupäevaks ära kuivatatud ja transporditud! Mulle üldse ei meeldi selline õel mutt olla, aga mulle ei meeldi ka, kui mind kuidagi üle lastakse.

Ühtlasi kardan ma seal värskelt värvitud seintega korteris üldse midagi teha. Praeguseks on seinad muidugi juba kuivanud, aga pelgan, et keerame seal midagi tuksi, kriibime või müksame või määrime. Sest meil tuleb ju veel laelaudis üles vedada (äkki aknast on kõige ohutum seda teha?) ja lakke panna. Muuseas, nende mitmemeetriste laudadega ei ole just lihtne toas manööverdada.

Praegu käib ka meie valamukapi konstrueerimine, selle teeb valmis DSK Mööbel, kus ka köögi teha lasime. Valamu on juba tellitud – Vispool Q-700. Käisime poodides ka vaatamas, aga no mina ei leidnud sellist korralikku sügavat ja ühtlasi nägusat kraanikaussi. Enamus on kuidagi madalad ja teinekord tahaks ju käsitsi ka mõne asja pesta ja siis niimoodi, et kõik ümber lainetama ei peaks.

Põhimõtteliselt oleme ikka kenasti graafikus – laudis, põrand, natuke plaatimist, elekter, köök ja olge lahked ning hakake kolima.

Väike update: hommikul nägin oma silmaga, et mu magamistoa seinad on rooooosad! Oh, palun ei.

Pildipostitus!

img_20170205_120406
Värvivalik. Põhimõtteliselt saab kõik valge olema 😀 Pilvi on selline hallikam toon ja mõeldud Poisikese tuppa. Paperi läheb kööki, elutuppa, esikusse ning Palatsi asemel valisime lõpuks Jääruusu, sest seda sai väiksematesse potsikutesse segada. Toonilt on Jääruusu Palatsist veidikene tumedam. 
img_20170205_114117
Vaade meie magamistoast. Nagu näha võib, siis kõik on ju põhimõtteliselt valmis, haha! Ausalt, minu jaoks ongi. 
img_20170205_114108
Kööginurgake. Ühe meie uue puitaknaga ja maalrite veekeetjaga.
img_20170205_114039
Pahteldusega on ühel pool. Homsest hakkab lihvimine. Ramirendist võtsime niiskusekoguja, sest pahtel ajab nii palju niiskust välja ja aknad hakkasid higistama. Väga palju abi on sellest masinast juba olnud, kohe teine õhk on toas.
img_20170205_114026
Ja pilt Poisikese toa poolt. Kõik nodi on toa keskele kokku tassitud, et maalritel oleks seinte ääres ruumi toimetada. 

Lõpusirgel vol 3. Kui originaalne!

Sain abikaasalt noomida. Mu blogi olevat liig pildivaene. Vot, mulle on lihtsalt kuidagi vastukarva mingi kaose pildistamine. Pilti võiks ikka ilusatest asjadest teha, onju. Kuigi praeguseks on kaosest juba kord kujunemas. Seega, jah, mul oli kindel plaan täna hommikul mõned pildid teha, aga nagu selgub, siis ma olen selleks liiga uimane. Ühe üle aastase jõmmiga ehitustandril käimine võtab just parasjagu nii läbi, et pildi tegemine meelest jõuab minna. Aga äkki homme võtan asja käsile ja panen pildid siia ka!

Parim algus nädalale oli muidugi maalrite saabumine – tänasega peaks pahteldusega ühele poole saama, uuest nädalast algab lihvimine ning siis juba värv seina. Peamaaler andis täna lootust, et lausa kolmapäevaks võib kaputt olla. Kui hästi see kõlab! Ma olen siin vahepeal värvilahenduse osas pead murdnud. Mu sooviks on kõik seinad värvi alla panna, eksole, ja heledaks. Just selle mõttega, et tahan rahu enda ümber. Kui see rahu mind ära tüütab, saan iga kell seina erksamaks timmida või tapeediigatsusse langedes mure lihtsasti lahendada. Aga vot, et panen tapeedi seina ja siis muud varianti ei olegi kui kisu maha või pane uus peale – seda nagu ka ei tahaks. Ja kuna ma pole kunagi sellises rahulikus kodus elanud, kus kõik seinad oleksid lihtsalt heledad, siis tunnen suurt elevust, kuidas see olema hakkab. Muidugi ei jää seinad tühjaks, küllap leiame igasse tuppa mõne prindi või maali, mida eksponeerida. Pluss alati saab asja mööbli ja aksessuaaridega täiendada. Oi, see kõik saab ilus olema, oi-oi kui ilus! Aga no püha müristus, kui keeruline on valida värve! Tahaksin, et kõik toad ka omavahel kuidagi harmoneeruksid ehk et kui Poisikese toa uks on lahti, siis see, mis välja paistab, käiks ka elutoa meeleoludega kokku. Sellist ühtset tervikut tahan. Ja teate, ma olen ühtlasi nii õnnelik, et ise neid seinu pahteldama ja lihvima ja värvima ei pea, sest ma olen hull pedant ja karta on, et ma ei suuda ise eluski saavutada sellist tulemust, millega rahule jääksin. Vaadates aga Habemiku vanemate uue kodu värvitud seinu (neil olid tööl samad maalrid, kes meilgi), siis need on lausa võrratud! Päriselt ka. Ja ma ei suuda uskuda, et minu kodus saavad ka sellised seinad olema – sirged ja siledad ja siidised. See on nagu lotovõit mu jaoks. Ja mõtleks, aknapõsed teevad ka maalrid korda. Ma ei peagi leppima mingite vigaste põskedega. Mäletan, kuidas eelmises kodus värvida mökerdasime. Ma olen kusjuures täielik plähmerdis, kes möglab kokku iseenda ja kõik, mis ette jääb. Ja paganama kärsitu olen ka. Ühesõnaga, kuigi see lause “maalrid hakkasid tööle” kõlab kui kõige tavalisem asi maailmas, siis minu jaoks on see nagu … mingi väga-väga-väga hea asi. Nagu kindad eriti tuulisel päeval või Poisikese kõrval uinumine või esimene amps kui kõht on eriti tühi või… ühesõnaga you get the point.

Kui Habemik ükskord lõpuks koju jõuab (mis on juba täna, whoop-whoop), siis võtame ja paneme lakke distantsliistud ära. Me pole seda kunagi enne teinud, aga vaevalt see teab mis keeruline on. Raske osa on see lakke vahtimine ja järgnev kaelakangus, aga tühja sest, kui oleme juba seal maal, et paneme lage! Jejeje! Kui distantsliistud paigas, siis saame ehk järgmisel nädalavahetusel juba laudist panema hakata. Kõik sujub, kõik loksub paika. Ei ole enam kaugel see aeg, kui istun seal meie oma diivanil, sahistan villasokke mööda tammeparketti ja … olen kohal.

Tellitud on ka elektrijubinad – lülitid ja pistikud ja nendega kaasaskäiv. Valisime ühe sellise kandilise sarja ja valge mudeli – Future Linear on nimeks. Mulle need sellised vahepealsed ümarate äärtega väga ei istu. Oleksin tegelikult tahtnud täiesti ümmargusi retrolüliteid, aga no ma ei viitsinud Habemikuga sellesse lahingusse astuda, sest tema jaoks olid retrokad täiesti no go.

Vahepeal saime köögi “lukku” – tehnika makstud, käepidemednupud on valitud. Kuigi algselt otsustasime modernsemate käepidemete kasuks, siis ma lõpuks ei suutnud oma jah-sõna öelda, sest need tunduvad mulle kuidagi liiga lihtsad ja veidi labased. Samas sellised veidi antiikse jumega on kuidagi omapärased ja huvitavad. Segisti on Franke Leda. Laelaudis (valge kuuselaud) on ka tellitud ja osaliselt makstud. Ühtlasi on mu kogutud säästud laiaks löödud. Ehk et kõik on tasakaalus 🙂 Aga ma olen rahul, isegi nende kopikatega pangaarvel. Sest ühel päeval ma istun diivanil ja sahistan villasokke tammeparketil. Ja mu laps magab oma toas ja tema mänguasjad on kõik ühes kohas ja mul on vann ja mul on valge lagi ja mul on see kõige erilisem ja kõige tavalisem koht maailmas, kus saan olla nende kahe inimesega, kes mulle kõige rohkem meeldivad.

Lõpusirgel vol 2

Jätkan siis siin oma järjejutuga.

Hm, millest alustada? Ehk sellest, et nüüd on meil lisaks uutele akendele paigas ka aknalauad ning kipsist aknapõsed. Aknalaudade jaoks tellisime Stragendo-st tamme liimpuit kilbid, lasime need õigesse mõõtu lõigata ja üle lakkida. Ehitusmees pani need paika ka ning tegi aknapõsed ümber. Täitsa ilus on! Ma veidi kahtlesin lakkimise osas – mind häirivad sellised läikivad pinnad, eriti läikiv puit. Ehk et oleksin eelistanud õlitamist, aga niiviisi saime lihtsama vaevaga, sest õlitamise oleksime ise tegema pidanud. Ja see lihtsama vaevaga saamine on minu jaoks päris asjalik pooltargument.

Ehitusmees on vahepeal veel nipet-näpet asjadega tegelnud, näiteks valanud betooni – ahjualuse piirkonna (jah, kunagi saab meil ka ahi olema!) ja korstnajalgade ümbruse. Ise oleme viimasel ajal minimaalselt panustanud. Ega ma selle üle mõistagi eriliselt ei kurda. Sel nädalavahetusel on meil Habemikuga tähtis ülesanne kõik jamps korterist prügimäele vedada – ruumid peavad saama nii puhtaks, et maalritel võimalikult mugav oma tööd oleks teha. Kinni tuleb kiletada aknad ja aknalauad, et need seda jubedat lihvimistolmu täis ei saaks. Juba kripeldabki mul akende pärast, sest üldse ei tahaks, et need selle viimase möllu jooksul kuidagi oma ilu kaotaksid. Plaanis on teha ka kipsikrohviga väikseid parandustöid, üle kontrollida ega kuskilt mõni kruvi liigselt välja töllenda – ehk et valmistada aluspind ette võimalikult õnnestunud lõpptulemuseks. See on see, kui minusugused rookied kipsi panevad. Ehitusmehe pandud tahvlid on kõik ideaalselt kinni lastud ja igasugu vigastusteta, osad meie omad on aga nagu vaeslapsed – nurgad murdunud, kruvid läbi lastud jne.

Uuel nädalal alustavad maalrid pahteldamisega. Nii-nii tore! Kahe nädala pärast peaksid meil olema siis ilusad värvitud seinad. Ei jõua ära oodata, ausõna. Muidugi tõeliselt keeruliseks nüüd alles läheb, sest keegi (see tähendab, et ma ise) peab suutma valida need kõige õigemad värvid igale poole. Selge on, et kõik saab hele ja helge olema, kui ma just kogemata kuidagi valikuga puusse ei pane. Aga no kes see nüüd ütleb, mis need kõige sobivamad heledad ja helged toonid on?!

Nii kui maalritööd tehtud saavad, tahame järgmise sammuna lage panema hakata. Laelaudise tellisime selliselt kohalikult tegijalt nagu Uhtna Puit. Tegu kuuselauaga, 120 mm lai, valge värviga viimistletud. Lae panekuni võiksimegi jõuda äkki ülejärgmisel nädalavahetusel. Esimese sammuna tuleb distantsliistud paika saada. Need on need, mille külge laelaudis kinnituma hakkab.

Järgmisel nädalal tahan töösse anda ka lae- ja põrandaliistud. Muidugi enne tuleb meil Habemikuga mingi üksmeel leida. Mulle väga meeldivad kõrged valged põrandaliistud, no nii kuni 15 cm kõrged. Habemik ei ole sellest mõttest aga eriliselt vaimustatud. Viimasel ajal on ta küll veidi pehmemaks muutunud, koguni nii palju, et oli nõus 12,5 cm kõrguste liistudega 🙂 Take it or leave it!

Kui maalritööd tehtud saavad, vajame ka plaatijat appi – järjekorras ootavad köögi tagasein, vannitoas valamukapi tagune, ahjualune, korstnajalgade ümbrused. Siinkohal on muidugi ka paslik keraamilisi plaate valima hakata (!).

Seejärel läheb põranda ja sealhulgas küttetorude ja sinna juurde kuuluvate vidinate panekuks. Põrand peab ju maas olema, kui köök kohale jõuab. Äkki mingil hetkel saabuvad ka liistud – saab need ka ühe jutiga ära panna. No ja siis on enne sõna “valmis” kasutamist veel selliseid asju teha nagu elektritööd (pistikud, lülitid seina), plafoonid venditorudele, äkki üks reisikene Ikeasse, et veidi valgusteid osta. Tahaks ju et elamisele ikka kodu nägu külge tuleks. Kui me selleks ajaks just totaalselt rahast lagedad pole.

Lõpusirgel vol 1

Tere taas!

Aeg on teha kokkuvõtteid möödunud nädalatest, töödest, mis tehtud ja asjadest, mis nimekirjas veel ees ootamas.

First things first. Köögi esimene sissemakse on tehtud. Köök ise veel päris lukus pole – selles mõttes, et viimased täiustused (käepidemed, nupud + muu tilu-lilu) ja siis punkt. Ma olen vist ikka jube peenutseja küll, et iga asja üle mitu korda aru pean ja muudatusi soovin, aga see käib asja juurde. Köök maksab lõppude lõpuks ikka päris palju ja selle eest soovin ka, et kõik oleks ideaalne, nii nagu oma vaimusilmas ette kujutan. Köögi tellime DSK Mööblist, mööbli hinnaks ilma tehnikata on 2800 eurot. Palju. Kindlasti oleks saanud odavamalt. Aga kas odavam alati ka nii kvaliteetne ja ilus on?! Pluss on minu jaoks jube mugav, et annan mõõdud ja soovid ette ja tehaksegi valmis! Seda enam, et meie köök ei ole päris standardne – kapid on igasugu eri kõrgusega ja mitte nii väga tüüpilised. Ühesõnaga äkki ma olen siis ikka laisk ka – ei viitsi nii palju jamada, sest mugavam on kui keegi teeb täpselt minu soovi järgi asja valmis, toob kohale ja paigaldab ära ka.

kook-1
Selline hakkab välja nägema meie tulevane köök. Vahepeal tegin väikse muudatuse – sahtlirea kõige ülemised sahtlid tulevad siledad ehk et ilma selle väikese profiilita. Pilt: DSK Mööbel
kook-2
Teine osa köögist. Paremal akna kõrval külmkapp, vasakul siis ahi ja värgid. Pilt: DSK Mööbel

Teine hea uudis. Vannituba on plaaditud ja nii nagu plaanitud oli – duši ning vanni ümbrus sai valged plaadid, põrand mustad ja ülejäänud seinad lähevad värvi alla. Loodetavasti hakkavad ehitusinimesed selle viimase osaga lähi-lähiajal tegelema. See oleks nii tore! Veel on vaja üks parajalt suur ja parajalt omapärane valamukapp leida. Vaata mu Pinteresti – seal on näiteid! Võimalik, et selline asjandus tuleb hoopis ise valmis teha.

Äsja said ka aknad vahetatud – nüüd on meil ilusad valged kolmekordse klaaspaketiga puitaknad. Whoop-whoop! Ja üks meie eest võetud plastikakendest läks trepikotta vana ja räbala puitakna asemele. Selline tore taaskasutus. Aitäh mõtte eest, R, ise me vist poleks selle peale tulnudki 🙂

Ehitusmehed on vannitoa ja akende vahetamise vahepeal veel kaks korstnajalga ära krohvinud, muuhulgas täitnud korralikult telliste vahed, mille tõttu me mõnel heal päeval, kui naabrid all ahju kütsid, vingurünnaku osaliseks saime. Veel jõudsid ehitusmehed (kaasa arvatud sõber S ja Habemik) lakke kõik villa ära panna – see on väga suur asi, sest töö ei ole just kõige meeldivam (loe: vahid kael õieli lakke ja topid silma-suhu pudisevat villa). Kips on ka tänu ehitusmeestele suures osas pandud. Natuke veel vaja garderoobi kallal kõpitseda (loe: otsustada, kuidas mida teeme) ja mõnes kohas veidi sättida ja ongi kipsiga kõik. Kõõga.

Habemik pani vahepealsel ajal suurema osa oma energiast tehnoruumi valmimisse. Nii et nüüd on see meie kodu kõige ilusam tuba – värvitud lagi ja seinad ja isegi see üks puuduolev plaat sai Hansas plaadimaailmast siia saadetud. Ja midagi märkimisväärset juhtus sel nädalal veelgi – meile on nüüd paigaldatud õhk-vesi soojuspumba sisemine osa (see, mis tehnoruumis käib). Pump on ikka Alpha-Innotec firmalt AIT-Nord. AGA asjalood on sellised, et kuni märtsini jäämegi ainult sisemise osaga, sest teised jupid (ehk välisosa) on veel Saksamaal tootmises. Kuigi me mingid erilised eksperdid pole, siis pumba paigaldusega võib täiesti rahule jääda. Millega aga üldse rahul ei saa olla on transpordifirma, kellega koostööd tehti. Päev enne paigaldust helistas transpordi tüüp Habemikule ja pakkus, et tõstab pumba lihtsalt maja ette maha ja tema töö selleks korraks tehtud. Seade kaalub muideks 150 kilo ja seda nagu kahe mehega teisele korrusele just ei tassi. Paraku juhtus nii, et härra transportija ei suutnud suure autoga meie kitsasse, veidi ülesmäge hoovi tagurdada ja sõitis õnnetult katki ka oma furgooni katte. Nii ei jäänud tal muud üle kui pump vahelattu ootele viia. Vahemärkusena võib öelda, et Habemiku palve pakki mitte hoovi vedelema tõsta kõlas väga kurtidele kõrvadele. Kuid seiklused jätkusid. Paigaldamise päevaks oli pumbafirmal transpordi omaga kokkulepe, et seade tuuakse meile 8.30. Paigaldajad olid ka juba kenasti varakult kohale jõudnud, tõenäoliselt enamuses lausa Tallinnast. Mida aga ei tulnud oli pump, see saabus alles 11.30. Ehk et 4 meest passisid mitu tundi niisama ja ootasid, et transpordifirma korraldaks mõne kilomeetri pikkuse veo. Well done, kas pole?!

Aga jätkame parem heade asjadega nagu siseuksed ja aknalauad. Siseuksed on juba töösse läinud – need teeb meile valmis Rakvere Metsamajand. Meil on seal teatud sidemeid, mistõttu on väga mugav asju ajada. Mõtteid mõlgutame ka aknalaudade teemal. Selleks ostame esmalt liimpuidust tammepuu kilbid, mis laseme samuti Rakvere Metsamajandis endale sobivaks teha (lõigata, lihvida, õlitada).

Muidugi ootab järgmise olulise projektina ees “Suur maalritöö”, mida ei saa kahjuks toimuda ilma maalrita, eksole. Seega ma loodan, et kellegi asjaliku ikka varsti leiame. Esmase pahteldamise-lihvimise võiks teoorias muidugi ka ise teha, sest tööd on palju. Tahame kõik seinad värvi alla panna ning see nõuab ju lauspahteldust. Oh, kui palju tolmu ja nühkimist ja veelkord tolmu!

Olen unustanud kirjutada, et lasime Habemikuga enestele jõulukingiks neli tooli restaureerida. Olen siin enne ka maininud, kuidas Habemiku vanaema laka pealt hulga toole kõrvale panime ja nüüd said esimesed neist korda ka. Selle üle olen kohe väga rõõmus! Toolid said tumeda viimistluse asemel heledaks, katteks valisin mündirohelise-roosa kirju riide ehk et lõpptulemus jäi selline helge ja rõõmus! Peabki varsti uue põhjuse välja mõtlema, mis puhuks laudu või toole jälle restaureerida tuleks, no näiteks Habemiku juubel! Meie toolid tegi korda SofaService – julgen soovitada küll! Kunagi näitan pilti ka!