Olen tagasi!

Siinpool on nüüd imelikult pikk vaikus olnud, eks. Aeg on kuidagi eriliselt kiiresti läinud, enne Habemiku ärasõitu sai veel pikast nimekirjast enamus kohustustest maha kriipsutatud, aga osad asjad ootavad oma järge ning saavad tehtud siis.. kui saavad 🙂 Imelik küll, aga tükk aega (pigem nagu kogu aeg) oli minus selline suur kärsitus sees, et olgu mis on, aga kõik need karjuvad pooleliolevad tööd peavad tehtud saama, sest no kuidas ma elan siin mitu kuud niimoodi, et ukseliistud puha panemata. A vot, lubage nädalakene sees elada ja inimene harjub. Mulle meeldib, et mu hing on rahul ja mõistab, et mässu pole mõtet tõsta. Nii nagu on, nii on ka väga hea. Mõnus on nõnda rahulikult elada, tormlemata, tõmblemata, muretsemata. Meil on väga ilus oma kodu ja isegi puuduvad ukseliistud ei suuda minu jaoks selle olukorra erilisust varjutada.

Kui Habemik veel kodus oli,  tegime (või no tema tegi) jõudumööda olulisemaid töid, võttes ühtlasi mõnusalt aega koos olemiseks ja külaliste võõrustamiseks. Teisiti ma polekski seda ette kujutanud. Pandud said nii lae- kui ka põrandaliistud. Need olid meil ju juba ammu värvitud ja ootasid Poisikese toas hunnikus, et miskit ette võetaks. Veidi tüütu oli küll seda sees elades teha, sest tolmu ja saehaisu ikka oli omajagu ning muidugi lärmi, mida saag, kompressor ja naelapüstol kamba peale teevad. Poisike oli kord seitsmendas taevas, siis jälle paanikas. Ülipõnev oli ninapidi issile abiks olla või redelil turnida, samas saag tegi tema väikeste kõrvakeste jaoks väga kõva ja hirmsat häält (“iiiiiiiiiiii”). Ka eemaldas Habemik laest need enam üldse mitte nii häirivad sinised haiglasussid, mis olid ventilatsioonitorudele katteks peale tõmmatud ja pani plafoonid asemele. JA meil on ka rohkem valgust! Vaatasime Kangasjuhe lehelt, mida meil vaja oleks, panime kirja, käisime poes ja oligi peaaegu valmis. Tegelikult päris nii ladusalt ei läinud, sest kodus avastasime, et meie valitud juhe on liiga jäme, aga õnneks olid sealsed töötajad väga vastutulelikud ning saatsid meile samal päeval peenema variandi postiga kohale. 3 kõige lihtsamat pirn+juhe valgustit ripub meil köögipoolel, 2 tulevases kirjutuslaua nurgas ja 1 kupliga variant söögilaua kohal. Kõik pirnid on praegu 470 lm, mis mujal on okei, aga söögilaua kohal jääb kuidagi lahjaks. Need kuus valgustit, kõige sinna juurde kuuluva tiluliluga, läksid maksma 240 eurot. Siinkohal kohe prahvatas: kas peaksin kunagi ka mingisuguse kulutuste postituse tegema? Kasvõi suuremate summade kohta (oeh, kes neid kõiki enam mäletab või mäletada tahab), eks.

Need kaks valgustit või õigemini nende juhtmete algne asukoht oli kodu ehituse protsessis meie kõige suuremaks kraaklemise põhjuseks. Haha! Inimesed lihtsalt näevad asju nii erinevalt, vähemalt sai lõpptulemus minu silmale ilus vaadata.

Nagu aimata võite, siis sai juhtmeots laua mõttes veidi valesse kohta veetud, aga nii ongi just omanäolisem 🙂

Aga, mis me siis veel tegime? Ahaa, meil olid mõned “vanale asjale uus elu” projektid. Esimene neist oli Habemiku isal koolipoisina kasutusel olnud kapp-laud. See on täiega tuus mu arust! Mõned (khm, khm) oleksid selle teisele korrusele tassimise asemel parem otse lõkkesse viinud. Püüan neid küll mõista, aga mul lihtsalt on mingi värk. Mulle nii tohutult meeldivad vanad rääbakad, aga huvitavad (!) majad ja päevinäinud, aga iseloomuga mööbel. Mingi võlu peab igas asjas sees olema ja ega muud kunsti polegi, kui seda võlu märgata. See jutuks olnud kapp on muidugi puhta sodi 🙂 Väljast näeb ta veel päris viisakas välja, aga seest on täitsa kehvas seisus. Tegin ta hetkel Annie Sloani kriidivärviga (toon on Paris Grey) üle, aga tulemus jäi väga pintslitriibuline. Kaugelt see muidugi üldse ei häiri, aga ega päris nii ju ei saa, et kapile ligi ei lähe. Mul oli selle asjaga too päev kiire ka (külalised juba kraapisid ukse taga) ja ei hakanud midagi uut katsetama. Annie Sloani esindaja Vintage Chick jagas mulle jooksvalt mitmeid nõuandeid, kuidas veel võiks proovida, et seda triipu vähemaks saada. Aga vot, eks ma siis üks päev (pakun, et nii poole aasta pärast näiteks) proovin jälle. Praegu on mul väga mugav seal hoiustada asju, mis muidu kuskil nurgas seisaksid, nii et elan vast need triibud ka kastideta elu nimel üle. Just selliste kapinuppude idee tuli mul tegelikult siin surfates. Valikus olid ka rohekad, aga miskipärast ma neid ära ei tellinudki. Siis aga sattusin K-Rautasse ja taolised olid kohe riiulist võtta.

Teine restaureerimisprojekt oli nagi. Olin juba mitmeid aastaid teadlik, et mu vanemate kodu tööriietekapis on ühed põnevad nagid. Täiesti kahetsusväärselt eksponeerimata. Ja kuna meil nüüd ja praegu oligi vaja ajutist (aga nägusat) lahendust, et see chairdrobe probleem lahendada, siis mõtlesin, et now or never. Protsessi käigus meenus kellelgi häguselt, et kuskil peaks veel neid samasuguseid mehe näoga nagisid olema. Jep, oligi. Värvisin mehikesed tumehalli spreivärviga (oi elu, mis mürk see ikka on) üle, Habemik lõikas (!) need multitooliga puidu küljest ära, sest kruvid olid nii lamedaks kulunud, et neid oli võimatu akutrelliga välja saada. Aluspinna jaoks olid meil juhtumisi alles vannitoa valamukapi tööpinna (tamme liimpuit) jäägid ja ideaalselt sobiv pikk jupp rändaski puidutöökotta õhendusse (õhemaks tegemisse siis). Teine jupike on muideks ideaalne serveerimisalus, Habemiku maailmas mingi massive lõikekas, mida paigast kergitadagi raske. Ühesõnaga, need nagi-mehikesed said siis selle tammelaua külge lastud ja tulemus on minu silmale küll väga äge. Ei tea, kas sellest loobudagi raatsin.

Hea ikka, et kõik need puhvaikad seal ripuvad kevadjakikeste asemel.

Millest veel? Näiteks telekast. Meil seda pole ja vahepeal ma täitsa tunnen puudust sellest diivanil vegeteerimisest ja tuima näoga kasti vahtimisest. Minu jaoks see mõjub kuidagi väljalülitavalt. Ehk et võib vist järeldada, et parem ongi, et seda pole, hehe. Telekas seisab meil hoiukodus, kasti sees. Tahtsin eksperimenteerida, et kuidas on. Vähemalt ükski seadeldis vähem, mis meid pärismaailmast kõrvale võib juhtida. Ideaalis võiksin ma siit arvuti tagant üks hetk raamatu taha jõuda, vot see oleks alles elu.

PS! Mul on mitu-mitu Kukupesa postrit ootamas, et ma neid pildile püüaks ja teile näitaks. Can’t wait, uhuhuhu!

PPS! Kohtume siis ka Instagramis ja Facebookis, onju!