Põen kannatamatuse tõbe

Küllap on mul mingisugune kärsitushaigus. Tõenäoliselt on selline asi olemas küll, no peab olema. Igatahes… Oh, kuidas seda öeldagi… Et ma käin mööda kodulinna ringi inspekteerides potentsiaalseid… maju. Milles elada. Ja-ja, tean küll, et on olemas kinnisvaraportaalid, kuhu inimesed oma kuulutusi üles panevad, aga ma nimelt usun, et on ka neid, kes seda ei tee, aga ometigi hea pakkumise korral oma maja müügile andmisest huvituksid. Mõistagi vaatan maju, mis kvalifitseeruvad minu maailmas rääbude, aga huvitavate projektide alla. Muu on igav (loe: rahakott on õhuke). Mu eriline lemmik on üks tänav. Üks munakividega kaetud ja autoga keeruliselt läbitav tänav. Uuh, see on üks maagiline koht, ma ütlen. Maagiliste majadega. (Kuidas võib üks inimene niimoodi kergelt kõigest vaimustuda?!)

Nagu juuresolevalt pildilt näha, kolisin ma siia korterisse 3 kuud tagasi. Jah, täpselt 3. Ehk et see kärsituslevel minus on saavutanud uued kõrgused! Võib-olla mängib rolli see, et olen Habemikuta ja elul on mingi teine kulgemine, mu mõtted on lennukad ja unistused kärsitud. Samas see on teinekord vist nii isegi koos Habemikuga.

Vahel kirun end mõttes, et what was I thinking… kui otsustasin kolida korterisse. Jah, korteris võib elada vaba ja vallatuna või abielus olles ja lasteta, aga kasvatada lapsi niimoodi, kui on võimalik hoopis teisiti…?

Ma olen sündinud linnamajas. Linnametsa kõrval. Avastanud neid salapäraseid metsaradu ja ülaseväljasid ja lasknud kodu kõrvalt suurest mäest kelguga liugu (sealjuures vihanud naabrimehe koera, kes piki aeda klähvides kaasa jooksis ja meid, väikeseid inimesi, hirmutas), kolanud salaja vanapoisist naabrionu aias ja toas (uu, kui piinlik) ja lipanud kodupoodi jäätise järele.

Ma olen kasvanud maamajas. Vihanud lõputut töö tegemist – riisumist, puude ladumist ja tassimist, marjade korjamist, peenarde rohimist ja sajameetriste vagude kõplamist, kartuli võtmist. Samas solberdanud külmas jõevees, joonud allikavett, roninud puu otsa, kulutanud rattaga kruusateid, pidanud piknikut, turninud heinapallidel, õppinud traktorit juhtima, mänginud naabripoistega jalgpalli ja saanud talvel hokilitriga pea veriseks, kukkunud iseehitatud kiigel (suur tünn külili ja lauajupp peal) käeluu katki, korjanud pesast sooje kanamune, kartnud hiiri (mida ma siiani teen, nad on lihtsalt jõledad), hiilinud kõrvalküla lehmalaudas ja kasvanud koerainimeseks. Ühesõnaga teinud neid asju, mida maalapsed teevad.

Nüüd ma siis äkitsi leidsin, et on päris okei kasvatada oma last linnakorteris. Ja ma ei räägi siin pealinnast, vaid ikka ühest nunnust väikelinnast. Lihtsalt, mis mõnu see on tolkneda mänguväljakutel ja võidelda oma lapsele õigust iseenda mänguasjadega liivakastis mängida? Mis mõnu see on ühe väga aktiivse ja uudishimuliku tegelase emana iga kivi, puu, kännu, toika juures seisatada, kui see võiks enamjaolt toimuda hoopis turvalisemas ja loomulikumas olemises, oma koduhoovis. Mis mõnu see on, kui järgmised (panen puusalt) 6 aastat (+äkki saan vahepeal veel mõne junsu) peakski lapse värskes õhus viibimine toimuma selliselt, et üks ema töllerdab sabas? (NB! Ma arvan, et lapsevanemana on lausa kohustuslik oma lastega KOOS õues toredaid asju teha, aga sealjuures on ka väga soovituslik lapsel omaette (st vanema järelvalve all) tegutseda ja maailma avastada) Mis mõnu on see, kui alumised naabrid kell 23 öösel mingit eriti robustset muusikat kuulavad ja mina oma peas võitlen, mida teha? Ja meie trepikoda näeb välja nagu hmm… okse, aga millal see kunagi remonditud saab, ei tea keegi. Mis mõnu on olla minu naabrimees, kes niidab meie hoovilappidel juba aastaid üksinda muru ja mitte kedagi teist ei huvita, kuidas see imeväel küll pügatud saab?! Tuleb Habemik ja asub ka järgmisel suvel niimoodi niitma, niimoodi, et kedagi ei koti.

Samas annan endale andeks, sest kui me rohkem kui aasta tagasi seda korterit ostma hakkasime, ei kõndinud meie laps veel omal kahel jalal. Võisime küll arvata, missugune inimene ta on, aga et ta toas olles tihti igavusse sureb ja õues tegutsedes on alati parim versioon iseendast… seda me tollal ju ei teadnud.

Ei, ma ei mõtle maale kolida. Olen vist selleks veel liiga noor (?). Ma tahan ikka õhtul käsikäes kinno jalutada ja pühapäeval kohvikus hommikust süüa. Ja inimesi näha (samas ei taha ma neid endale ka liiga naha alla). Külas käia. Jala tööle ja koju kõndida. Maale kolin siis, kui tekib näiteks vastupandamatu soov hobune võtta, koeri kasvatada või neid samu sooje kanamune korjata.

Mõistate, millest ma unistan? Sellest, et saan välisuksest paljajalu murule astuda, öösärgis postikasti juurde jalutada ja kui ma midagi teen (muru niidan, puid vean või tomateid kasvatan), siis teen ma seda iseendale. Oma perele. Oma lapsele. Et meil oleks ilus ja hea ja meie muru oleks talla all pehme ja meie katus ei laseks läbi ja meie maja oleks värskelt värvitud.

Don’t get me wrong. Ma olen siin ja täna ka õnnelik. Tänulik. Õnn ei peitu majas ja murulapis, eks, aga see lapp ja maja lapi kõrval on ehk natukene rohkem see, kes mina olen. See, kuhu mina kuulun. See, kus mina end kõige paremini tunnen. Kus minu laps end kõige paremini tunneb. Õnneks-õnneks-õnneks asub meie kodust 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel mets, tammik, põllulilled ja jooksurajad. Kus saab lapsed ja loomad lahti lasta.

Oh, kuidas mulle meeldib olla täiskasvanu. Oh, kui väga. Et ma saan unistamisele lisaks ka otsustada, tegutseda, unistusi ellu äratada. Tahaks kõigile heitlustes teismelistele (aga especially ühele erilisele) õlale patsutada ja öelda, et kõik saab korda. Suureks saades oled sa õnnelik. Suureks saades saad olla täpselt see, kes oled. Kes olla tahad. Teha selliseid otsuseid nagu tahad. Kasvõi homne päev otsustada, et tahad hoopis teisiti, kui algul arvasid.

IMG_20170621_181033
#myhappyplace
IMG_20170527_103037
Kui ma oma lapselt küsin “Kes sa oled?”, saan vastuseks “Koe”. Sama vastuse saan ka, kui küsin, kes mina olen. Seega kõik on ok. Et koeral on koeralaps ja nii.
IMG_20170520_145913
No mis teha, kui raamat jääb kõige huvitavama (kopp ja mängukopp) koha peal pooleli. Ikka loed püstijalu edasi. Mina vähemasti küll ja minu lapski.

 

 

Advertisements

4 thoughts on “Põen kannatamatuse tõbe

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s