Tänukiri

Tean, et olen praeguseks juba kõikidest võimalikest rongidest maha jäänud ja kõlan kui ajast ja arust. Aga nii on. See postitus on truult mustandina seisnud ja oodanud, sest mina kahtlesin, kas kõiki mõtteid on ikka paslik välja prahvatada. Nüüd on selge. Aeg on möödunud, supp on jahtunud. Selgus, et kõike ei olegi vaja alati letti lüüa.

Seda oli väga raske uskuda. On. Et tuled kuskilt maa alt ja siis 420 inimest hääletab sinu mõtete poolt, sinu kirjutiste poolt. Minu poolt. Meie poolt. Aitäh. See ei ole lihtsalt aitäh aitäh, vaid üllatusest, tänutundest pungil aitäh. Mitte midagi selle juures pole minu jaoks enesestmõistetav. Kõik on rohkem. Kõik on kingitus. Iga hääl on kellegi mõte ja kellegi tegu. Iga hääl on keegi. Uskumatu. Ootamatu. Hea.